Igasugust Islandilt

Ülikooliga samal tänaval, vaid kiviviske kaugusel on Rahvusmuuseum- Þjóðminjasafn, kus püsiväljapanekul selgitatakse nii pildis kui sõnas, kuidas üks rahvus alguse saab. Kuulsamatest eksponaatidest on kohe sissepääsu juures tilluke, esimesest aastatuhandest pKr pärit jumal Þóri kujuke. Þór oli paganausuliste põhjamaalaste üks peajumalatest. Väike pronkskujuke hoiab mõlema käega kinni kas Þórshamarist – Þóri haamrist või kristlikust ristist, selle koha pealt ei ole mitte kõik teadlased üksmeelt. Teine eriti hinnaline eksponaat on Valþjófsstaðahurðin, puust kunstipäraselt väljalõigatud joonistega Valþjófsstaðuri kirikust pärit uks. Esimest korda on ust mainitud vanades ürikutes 1641. aastal, aga arvatavasti on ta palju vanem. Uks on 206,5 cm kõrge ja koosneb kolmest puulauast, millel on kaks ringikujulist ajaloolise sisuga väljalõiget. Spetsialistid peavad puulõikeid romaani kunsti parimaks säilinud eksemplariks Põhjamaades.

Rahvusmuuseumi vastas üle ristmiku paistavad skulptor Einar Jónssoni kuju Lindpriid ja Reykjavíki vana surnuaia ristid. Surnuaed võeti kasutusele 1838. aastal, kui Aðalstræti tänava surnuaed kesklinnas üha suurenevale linnale väikeseks jäi. Suðurgata tänava surnuaial puhkavad paljud Islandi ajalukku läinud suurkujud. Rahvusmuuseumi ja surnuaia vahele jääv tee oli 19. sajandil planeeritud ringteeks ümber Reykjavíki. Linna laienedes jäi ideest järele vaid nimi – Hringbraut.

Vatnsmýri vesisel heinamaal jääb ülikooli peahoone ja lennujaama lageda välja vahel silma erilise kujuga ehitis. 1963. aastal otsustati ehitada selline kultuurikeskus, mis tutvustaks Skandinaaviamaade kultuuripärandit ning tugevdaks Islandi ja teiste Põhjamaade vahelisi kultuurisidemeid. Norræna húsið – Põhjamaade maja erilise kuju looja on soome arhitekt Alvar Aalto. Kahe silma vahele ei saa jääda fakt, et lennujaam on kohe siinsamas. Seda ei lase unustada raudlinnud, kes praktiliselt majakatuseid riivates tõusevad ja laskuvad. Esimene lennuk läks Vatnsmýri heinamaalt õhku 1919. aastal. Järgmised kaks aastakümmet aeti kuidagi läbi väga algsete tingimustega kuni 1940. aastal Islandil maabunud Briti sõjavägi asja oma kätte võttis ja Reykjavíki äärel olevatest pseudokraatritest võetud vulkaanilise materjaliga lennujaama ehitas. Lennujaama ja Öskjuhlíði mäe vahele jääb pealinlaste ainuke “köetud” liivarand. Kitsa liivalapikesega Nauthólsvíki rannaribale juhitakse 30 kraadist sooja vett lähedalasuvast veejaamast ja lisaks on rannahoone ees sooja veega madal bassein. Kui rand õhtuti suletakse, tühjendatakse bassein ja lõpetatakse kütmine.

Öskjuhlíði mäe otsas on Pärl ja tema vastasmäel oli Ásmundur Sveinssoni kuju Veekandja. Nii kajastas kunstnik selle raske töö tegijaid enne kui 1909. aastal Reykjavíkki vesi sisse toodi. Veekandja kuju paigutati hiljuti ¨mber kesklinna, peaministri residentsi juurde

Öskjuhlíði mäel asub Perlan – Pärl, mis peaks oma säraga nii päeval kui ööl igale linna külastajale silma jääma. Tegu on 6 soojaveemahutiga, mis kannavad lillekujuliselt ringis seistes klaaskuplist mütsi. Igasse mahutisse mahub 4 miljonit liitrit kuuma vett. Pärli teraskonstuktsioon töötab ahjuna: külmadel talvedel juhitakse tema seintesse kuum vesi ja soojadel suvedel külm ning hoitakse sedaviisi ühtlast keskmist temperatuuri. Pärlis on kohvik, kust pääseb vaateplatformile ja pöörlev restoran ning hästihoitud saladus –  Ajaloomuuseum ehk Sögusafnið. ( muuseum kolis 2014 aasta aprillis uuele aadressile  GRANDAGARDI 2 , Reykjaviki sadama territooriumil)

Kuuest veemahutist on kaks tühjad ja ühes neist on muuseum, mis on kindlasti külastamist väärt. Muuseumis saab hea ülevaate Islandi ajaloo tähtsamatest hetketest elusuuruses kujude ja kuulatava teksti vahendusel. Kujude valmistamiseks valas muuseumi looja Ernst Backman oma perekonna liimed ja ka mõned tuntud islandlased silikoonvormi ja lõi elavate inimestega äravahetamiseni sarnased kujud, kes kehastavad Islandi ajaloo võtmesündmusi. Tema ise koos abikaasaga võtavad külastajaid vastu kui Ingólfur Arnarson ja Hallveig Fróðadóttir.

Kuigi Pärl avati 1991. aastal, on sellise ehitise idee palju, palju vanem. 1930. aastal unistas islandi tuntud ja armastatud maalikunstnik Jóhannes Kjarval, et Öskjuhlíði mäele rajatava suurejoonelise ehitise, palee või templi seinu peaks katma peegelplaadid, et virmalised inimeste jalgu puudutada saaks; katus peaks olema kaunistatud igatvärvi kristallidega ja kõige tipus peaks olema valgusheitja, mis ilmaruumi valgustaks.

Jóhannes Sveinsson Kjarval (1885-1972) sündis tulemöllust räsitud Meðallandi maakohas, Efriey talus Lääne-Skaftafelli maakonnas, ent sirgus alates viiendast eluaastast Borgafjörður eystri Idafjordis. Sinna naases ta hiljem korduvalt ja maalis seal mitmeid suurepäraseid maastikumaale. Borgarfjörður eystri fjordisopis on ka tema muuseum, mis pajatab kunstniku elust ja seosest kohalikega, keda talle maalida meeldis. 1973. aastal avati Reykjavíkis temanimeline kunstimuuseum Kjarvalsstaðir, mis oli sel ajal esimene spetsiaalselt kunsti eksponeerimiseks projekteeritud ja ehitatud hoone. Lisaks vahetuvatele väljapanekutele on seal püsinäitus Jóhannes Kjarvali töödest läbi aegade.

Linnast läbi, rannaäärse promenaadi poole jalutades jõuab väljal seisva üksiku suursuguse majani. Höfði ehitati 1909. aastal Prantsuse konsuli elumajaks. Peale konsuli lahkumist ostis maja 1914. aastal Islandi poeet ja õigusteadlane Einar Benediktsson (1864-1940). Tema seal elamise aastal hakkasid käima jutud majas kummitamisest. Asi sai alguse siis, kui Einar Kopenhaagenist õigusteaduse õpingutelt naases ja ühe esimese asjana pidi ta lahendama õe-venna patustamise juhtumit, millest oli sündinud laps ja vanemaid süüdistati lapse surmamises. Vend oli kohe süüd tunnistanud, ent õde haigestus ja sooritas enesetapu. See mõjus noorele juristile nii raskelt, et ta tundis kogu elu enesetapja lähedust. Alates 1938. aastast ja II maailmasõja ajal oli Höfði brittide juhtimiskeskus Islandil. Siia saabus ka teade Islandit Saksa natsistide rünnakute eest kaitsma saabuvatest Briti vägedest. Sel ajal oli Höfði kuulsaim külaline tõenäoliselt Briti peaminister Winston Churchill, kes peatus majas 1941. aastal. Samasse ajajärku jääb ka Marlene Dietrichi külastuskäik. Sõja lõpuaastatel saatis Briti suursaadik valitsusele kirja, kus ta soovis, et talle leitaks uus elukoht Reykjavíkis, kuna Höfði majas kummitavat hirmsal kombel. Ta kaebas, et valgesseriietatud olevus, nn “The White Lady” ei jäta teda rahule ja tema palvetele vastu tulles viidi saatkonna ruumid üle kesklinna. Seejärel läks see suurepärane ehitis üle linna omandusse ja ajalukku kui erinevate riigipeade vastuvõtu ja kohtumise kohana 1986. aasta oktoobrikuus sai Höfði üle maailma kuulsaks Nõukogude Liidu juhi Mihhail Gorbatsjovi ja Ameerika Ühendriikide presidendi Ronald Reagani kohtumise kohana. Teine ajalooline kohtumine toimus Höfðis 25. augustil 1991. aastal, kui Balti riikide välisministrid kohtusid seal Islandi välisministri Jón Baldvin Hannibalssoni ja peaministri Davið Oddssoniga, ning Island tunnustas esimese riigina Baltimaade taasiseseisvust

Islandi vetes kalastavate Prantsuse meremeeste abistamiseks Islandil kerkis 1909 aastal pealinna rannale Prantsuse konsuli majaks ehitatud Höfði, mille peasissepääs oli algselt lahe poole, kust paadiga saabunud abivajajad kohe siseneda said

Höfði ees seisavad islandi skulptor Sigurjón Ólafssoni loodud teos – Auvaiad.

Sigurjón Ólafsson (1908-1982) sündis Eyrarbakki kalurikülas. Teda loetakse oma aja üheks parimaks portreekunstnikuks ja abstraktse ning realistliku stiili viljelejaks. Sigurjón õppis nagu paljud teisedki islandi kunstnikud Kopenhaagenis ja Roomas, ning lihvis oma oskusi skulptor Einar Jónssoni juures. Tema endises elukohas, laheäärsel Laugarnesil on temanimeline kunstimuuseum.

Rannaäärselt promenaadilt võib sammud edasi seada pealinlaste armastatud vaba aja veetmise kohta – Laugardaluri orgu. Siin on üks seitsmest Reykjavíki ujulast, suur ja mugav Laugardalslaug; moodne spordiklubi Laugar; spordiväljakud; uisuhall; kontserdimaja Laugardalshöll; loomaaed; botaanikaaed ja suur telkimisplats. Laugardalur sai oma nime kuumadest allikatest, kus kuni 20. saj keskpaigani käidi pesu pesemas. Pesemiskohti saab uudistada ja nende kohta informatsiooni lugeda pargi keskosas.

Vaba aega on meeldiv veeta ka vabaõhumuuseumis Árbæjarsafn, mis loodi 1957. aastal ja on oma nime saanud sealsetest talumaadest. Esimesed teadaolevad andmed siit on aastast 1464, kui maa kuulus Viðey kloostrile. Árbær ehk Jõe talu oli kaua kaksiktalu koht ja reisumeeste peatuspaik, sest talude maa pealt läks läbi maantee. Harikatustega majades elati kuni 1948. aastani. Siin toimus 1704. aastal tragöödia, kui abielus talu perenaisel tekkisid armusuhted vastastalu noore sulasega, kelle käe läbi naise mees surma leidis ja selle eest mõisteti armupaar Kópavoguri þingil surma.

Muuseumi territooriumil on peale Árbæri talukoha veel tilluke turbakirik  ja 20 maja, mis on enamuses toodud Reykjavíki kesklinnast. Kirik on pärit Skagafjörðuri fjordist, Silfrastaðiri maakohast, kuhu ta algselt ehitati 1896. aastal. Kui kiriku eluiga seal lõppes, said tema osad uue ülesande: puumaterjali kasutati suures osas talumaja kambrina ja kiriku jutluspuldist sai sahvri kapp. Kirjelduste ja vanade talunike mälestuste järgi ehitati 1960. aastal kokkukorjatud osadest kirik uuesti üles juba Árbæri muuseumis

 Vabaõhumuuseum Árbæjarsafn. Árbæri talukoht ja kirik jäävad vasakule poole keskele. Taamal Esja mäeahelik.

All orus voolab Elliðaá jõgi, kus igal aastal suve hakul võib jälgida looduse imet, kuidas lõhe end vastuvoolu, üles Elliðavatni järve poole, kudema pressib. Elliðavatn on Reykjavíki ümbruse üks suurim veekogu. Järvele ja jõele andis nime üks maa-asustajatest, Ketilbjörn, kes oma Elliði nimelise laevaga jõe suudmes randus. Praeguse kahe km² suuruse ja keskmiselt ühe meetri sügavuse allikavee järve asemel oli algselt kaks järve. Järved olid omavahel ühenduses kitsa kanaliga ja nende vahele jäi Þingnesi poolsaar, kus arvatakse, et paiknes enne Alþingi asutamist 930. aastal Ingólfur Arnarsoni poeg Þorsteinni poolt asutatud Kjalarnesþingi rahvakogu.  1924.-1928. aastatel ehitati järvele tamm, mis selle suuruse kahekordistas, ent mattis vee alla hulk ajaloolisi kohti.

Elliði järvest võib leida kõik viis Islandi metsiku mageveekala liiki: lõhe, meriforell, punaforell, angerjas ja ogalik. Järve voolavad kaks jõge: Holmsá ja Suðurá, ent järvest välja vaid üks, mis all orus Elliðaá jõe nime saab. Jõe orus on palju huvitavaid radasid, kus nii ratsa kui jala saab loodust nautida.

Kena jalutuskäigu kaugusel Alþingi majast võib leida hulk huvitavaid ajaloolisi ehitisi. Austurvölluri väljakul, kohe Parlamendi maja kõrval seisab Dómkirkja –Toomkirik, misehitati 1796. aastal ja laiendati praeguse kujuni 1847. aastal. Hotell Borg ehitati 1930. aastal Alþingi 100 aastapäeva pidustusteks, et kõrgeaulisi välismaiseid külalisi majutada. Väljakult linna tiigi – Tjörnini – poole jalutades seisab 15-l veest sirguval sambal Ráðhús – Reykjavíki Raekoda, mis valmis 1992. aastal. Ehitise katusekaare kuju meenutab lennukitiiba ja sisemaa lennuliiklus läheb üle just Reykjavíki tiigist ning selle ääres seisvast Raekojast. Paljudel äratas katusekaar aga ebameeldivaid mälestusi sõjaajal püsti pandud barakkidest, kus peale sõjaväe lahkumist elasid kuni 1970ndate aastateni kodutud. Raekojas on infopunkt, kohvik ja suur islandi makett, mida pandi kokku 20 aastat. Raekojast on kena vaade linnasüdame veesilmale.

Raekojast on kena vaade linna tiigile, mis oli algselt laguun. Paremalt paistab 1897. aastal ehitatud Iðno maja

Tiigil on kirev linnuelu ja siin on pesitsemas kokku loetud 40-50 linnuliiki. Tiigi ääres, Tjarnargata tänaval seisvad suursugused majad ehitati peale omavalitsuse võimuletulekut 1904. aastal. Tjarnargata 32 kutsutakse Ministri majaks ja majas korraldatakse valitsuse vastuvõtte. Maja veeti kohale Läänefjordidest, kus selle endine norralasest omanik andis selle 1901. aastal Islandi esimesele ministrile Hannes Hafsteinile. (vaata juttu Flateyrist) . 

Tiigi teisel kaldal seisev suurim puukirik Islandil ehitati 1902. aastal. Fríkirkjuveguri tänavale nime andnud kiriku kõrvale on omale endisesse külmhoonesse koha leidnud Kunstimuuseum – Listasafn Íslands ja värvikate ehitiste ritta lisandus 1909. aastal tütarlaste kool.

Tiigi poolt mööda Lækjargata tänavat linna poole jalutades jääb vasakut kätt töölisklassi kooli- ja kultuurimajaks mõeldud Iðno maja, mis valmis 1897. aastal ja paremal pool seisab tee ääres skulptor Nína Sæmundssoni kuju “Emaarmastus” (Móðurást).

Lækjargata (lækur – oja) tänav saab oma nime tiigist merre voolanud ojast, kuhu kuni 19. sajandi lõpuni loobiti igasuguseid jääke. 1911. aastal otsustati ojale väljakannatamatu haisu pärast tänav peale ehitada. Mäel troonib Reykjavíki Gümnaasium (Menntaskóli í Reykjavík), mis alustas oma tööd 1846. aastal. Selles koolimajas peeti 1851. aastal Islandi vabadusvõitluse ajaloos pöördelist koosolekut, kus kokkutulnud islandlased väljendaid üksmeelselt oma rahulolematust taanlaste pakutud uue põhikirja vastu lausega: “Me kõik oleme vastu.”

Majad, mis jäävad Bankastræti ja Amtmannsstíguri tänavate vahele on võetud muinsuskaitse alla kui saare kõige vanim majaderida. 1934. aastal ehitati Bankastræti 2 pagariäri, mis on ka Reykjavíki kõige vanem ettevõte. Gimli nimelise maja laskis ehitada linnapea Knud Zimsen 1905. – 1906. aastatel ja selle kõrval seisab 1838. aastal ehitatud nn peaarsti maja, millele maja omanik laskis 1905 aastal torni külge ehitada. Samas reas seisab Stjórnarráðhúsið, ehk Valitsuse maja. Praegune peaministri residents täitis algselt hoopis teist ülesannet. Parandusmaja oli 1770. aastal ehitatud esimene mittetööstuslikult kasutatav maja, mis oli mõeldud tööstusrevolutsiooni ajal seadusega pahutsi läinud kodanikele. Maja pidi mahutama 54 vangi ja eesmärk oli nad tööle panna, et neist paremad inimesed saaksid. Oma algset otstarvet täitis ehitis vaid 1813. aastani, kui kõik vangid raske majandusliku olukorra tõttu saarel vabastati. Valitsuse maja ees seisavad kahel pool skulptor Einar Jónssoni kujud, millest vasakpoolne on Taani kuningas Christian IX (1818-1906), kes hoiab ulatusvalmilt käes uut konstitutsiooni. Kuningas saabus Islandile 1874. aastal Islandi asustamise 1000. aasta pidustustele ja selleks puhuks koostati Islandile uus konstitutsioon just niisuguste punktidega, nagu islandlased olid soovinud. Teisel pool seisab pjedestaalil Hannes Hafstein (1861-1922), poeet ja 1904. aastal kehtestatud omavalitsuse esimene minister.

Selle maja treppidelt kuulutati 1. detsembril 1918. aastal Islandi suveräänsust.

1770. aastal ehitatud parandusmajas on peaministri residents

Mööda Bankastræti tänavat ülespoole minnes jääb kohe vasakut kätt hallist doleriidist maja, mis ehitati 1882. aastal samade töövõtetega ja samade meeste poolt, kes Alþingi majagi püsti panid. Selles majas alustas 1886. aastal oma tegevust pangaasutus ja tänav sai Panga tänavaks.

Sama tänavat pidi ülespoole liikudes algab linna peatänav Laugavegur, millele andsid nime seda teed mööda lugematuid kordi astunud naised, raske pesukoorem kandamiks, enne kui 1909. aastal Reykjavíki majadesse vesi sisse juhiti. 1886.-1889. aastatel tehti tee linna keskusest Laugardaluri oru kuumaveeallikateni, kus naised linnaelanike pesu pesid.

Sellest ajast on palju vett merre voolanud, aga Laugavegur on ikka jäänud üheks Reykjavíki käidavamaks tänavaks. Laugavegur 32 maja ees oleval tänavaplaadil seisab, et siin sündis Islandi ainuke Nobeli kirjanduspreemia laureaat Halldór Laxness (1902-1998). Halldór veetis siin oma esimesed eluaastad ja kolis siis Mosfellssveiti külla Gljúfrasteini majja, mis seisab Þingvellirile viiva tee ääres.

Laugaveguri tänava algusest saab alguse ka kunstigalleriide tänav Skólavörðustígur, mis viib üles Skólavörðuholti mäele. 1873. aastal avati tänaval parandusmaja, mis praegu täidab eeluurimisvangla ülesannet. Algselt seisis mäel koolipoiste ehitatud varða –teemärk, mis mäele ja tänavale ka sellise nime annab, ent 1930. aastal saatsid ameeriklased islandlastele maadeavastaja Leifur Eiríkssoni kuju ja sellele leiti koht just sellesama mäe otsas. Teemärk kõrvaldati. Hiljem kerkis mäele Islandi suurim kirik – Hallgrímskirkja. Islandi tuntud psalmilauliku Hallgrímur Péturssoni mälestuseks ehitatud Hallgrímskirkja õnnistati sisse 26. oktoobril 1986. aastal. Kiriku ideest lõppteostuseni kulus ei rohkem ega vähem kui 57 aastat, projekteerijaks oli riigi peaarhitekt Guðjón Samúelsson, kellel jäi see ka tema viimaseks teoseks. Tema Islandi loodusest inspireeritud kirik meenutab basaltsambaid, mägesid ja liustikke, mis tipnevad 73 meetrit kõrge torniga kust avaneb linnale suurepärane vaade. Kiriku uhkuseks on 72 häälne ja 5275 vilega orel.

 

Eelnevalt oli Skólavörðuholtil juba üks maja ees. Esimese ehitisena kerkis sinna Islandi esimese skulptori Einar Jónssoni töö- ja elumaja, kus praegu on kunstniku majamuuseum.

 Einar Jónsson (1874-1954) sündis Galtafelli talukohas. Ta õppis Kopenhaageni Kuninglikus Kunstiakadeemias ja täiendas oma teadmisi ning oskusi mitmel pool maailmas. 1909. aastal otsustas ta anda kõik oma tööd Islandi rahvale tingimusel, et nende tööde ümber ehitatakse muuseumimaja. Kingitus võeti vastu ja riigi ning rahva ühiste toetusrahadega, mida kogunes 30 000 krooni, hakkas Skólavörðuholti künkale 1916. aastal kerkima tema enda jooniste järgi maja. Seda võiks nimetada ka kivikunstniku suurimaks skuptuuriks, sest majas ta nii töötas kui elas ja samal ajal said tema kaasmaalased omale esimese kunstimuuseumi

Esiplaanil skulptor Einar Jónssoni majamuuseum, mis seisis ehitamise ajal mäel uhkes üksinduses. Tagaplaanil osa linna tiigist ja ülikoolilinnak

 

Muuseumi majas on üle 200 teose, mis haaravad kunstniku 60 loominguaastat, lisaks neile on maja taga alati avatud aed, kus on 26 suurepärast pronkskuju. Einar Jónssoni poolt on loodud mitmed kesklinnas olevad kujud, nagu “Ingólfur Arnarson” Arnarhólli mäel; “Jón Sigruðsson” Parlamendihoone ees ja “Lindpriid” Rahvusraamatukogu vastas. Skólavörðuholti mäelt alla, mere poole vaadates hakkab kaugelt silma roostevabast terasest laev “Sólfarið”- Päikese teekond. Üle lahe jääb silma Viðey saar. Saar on Kollafjörðuri fjordi suurim saar, peaaegu 3 km pikk ja kõige laiemast kohast 800 m lai. 1226. aastal asutati Viðeyl klooster, mis tegutses saarel kuni usupuhastuseni, mil kõik tema valdused läksid üle kuningale. 1750. aastal asus saarele elama maa valitseja Skúli Magnússon ja tema eestvedamisel kerkis sinna Viðeyjarstofa, mis Reykjavíki vanima majana üle vee ikka veel pilku püüab. 20. sajandi alguses tegeldi saarekesel kala töötlemisega ja elanikke oli seal umbes sadakond.

Üle Viðey saare, teisel pool Kollafjörðuri fjordi kõrgub majesteetlikult 914 meetrit kõrge Reykjavíki oma mägi Esja, mille otsa ronitakse nädalavahetusel perekonniti

 

Mööda rannajoont läheb promenaad, mis linna poole keerates viib mööda uuest muusikamajast Harpast. Harpa vastas vaatab Arnarhólli künkalt merele skulptor Einar Jónssoni poolt kujuks vormitud Islandi esmaasustaja Ingólfur Arnarson. Arvatakse, et just siin uhus ookean välja Ingólfuri auvaiad. Tema selja taha jääb Þjóðmenningarhúsið – Rahvakultuuri maja, mis oli algselt ehitatud raamatukogu ja arhiivi tarbeks, aga sai üsna pea omale uue funktsiooni Islandi ajaloo ja kultuuripärandi tutvustamisel ja rahvasuus uue nime: muuseumimaja, mille seinte vahel on muude väljapanekute seas vanimate käsikirjade näidised nagu seadusekogu Grágás üks käsikiri 13. sajandist; Islandlaste raamat 17. sajandist; Nõiakunsti käsiraamat 17. sajandist ja palju muid erakordseid ürikuid. Maja välisseintel, akende kohal, on kaheksa Islandi kirjanduse suurkuju nime ja sünnidaatumit. Þjóðmenningarhúsi kõrval on aastast 1928 Þjóðleikhúsið, Islandi Rahvusteatri maja

Árnarhóll, kus igal aastal Islandi rahvuspühal, 17. juunil Ingólfur Árnarsoni kuju juures kogunetakse ja pidutsetakse. Taamal Islandi Rahvusteatri hoone

 

Ei pea vist kujutlusvõimet palju appi võtma, et enda ees näha Islandi loodusest inspireeritud basaltsambaid või siis haldjalinnust, mille sees hakkavad juhtuma imelood. Igatahes nii soovis oma mõtetes arhitekt Guðjón Samúelsson seda kultuurikantsi näidata. Tema projekteeritud on veel üks tähtis maja, Islandi Ülikooli peahoone Suðurgata tänaval. Islandi Ülikool loodi 17. juunil 1911 aastal ja algselt said esimesed teaduskonnad peavarju Alþingi majas. Kulus paarkümmend aastat enne kui ülikooli peahoonele leiti sobiv koht Suðurgata tänava avaral väljal. Esimese hoonena kerkis aga tulevases ülikoolilinnakus 1934. aastal hoopis praegune ühiselamu Gamli Garður ja seejärel 1936.-1940. aastatel ka ülikooli peahoone, mille fassaad meenutab Islandi basaltsambaid.

Peahoone ees istub Tark Sæmundur hülge seljas ja võtab hoobiks salmikuga hoogu. Kuju autoriks on tuntud islandi skulptor Ásmundur Sveinsson (1893 – 1982). Ásmundur õppis kunsti Taanis, Rootsis ja Prantsusmaal ja hakkas Islandile naastes saare loodusest, tööinimestest ja kirjandusest inspiratsiooni saades looma kujusid. Vahel tekitasid tema teosed poleemikat, sest tema kujud olid rahva arvates robustsed: paksud naised ja trollikasvu mehed, aga niiviisi nägi kunstnik raske töö tegijaid. Tema looming oli sedavõrd suuremõõtmeline, et ta otsustas ise omale töötamiseks ja elamiseks vajaliku maja projekteerida. 1942. – 1950. aastatel valmis Sigtúni tänaval suures osas tema oma kätega ehitatud maja-muuseum, mis oli kõike muud kui tavaline. Ideid sai ta Vahemereäärsetest maadest, araablaste ümarkatustega ehitistest ja Egiptuse püramiididest. Maja ümber on skulptuuriaed ligi 30 kujuga. Tema tuntumatest töödest on Reykjavíkis veel näiteks Þvottakona (Pesunaine) Laugardaluri pargis ja Vatnsberinn (Veekandja) Perlani vastas mäel ja muidugi Sæmundur á selnum (Sæmundur hülge seljas) ülikooli peahoone ees. Süžee pärineb islandi rahvajutust.

Kui Taani 1940. aastal vallutati, kuulutas Alþingi, et kuningas on võimetu Islandi üle valitsema ja saarel valiti ajutine riigipea, kellele oli antud kuningavõim. Selleks sai Islandi suursaadik Kopenhaagenis Sveinn Björnsson (1881-1952). Vastavalt Taani ja Islandi vahel 1918. aastal sõlmitud kokkuleppele võisid mõlemad pooled kokkuleppe üles öelda enne selle lõppemist, 1943. aastal. Paljude Islandi poliitikute arvates oleks õigem olnud kohe, aastal 1942 leping lõpetada, sest taanlased olid võimetud oma osa lepingust täitma. Teised olid jälle seisukohal, et oleks autu Taani okupatsiooni ära kasutades lepingut selliselt lõpetada. Vastuolijate leeriga liitusid ka britid ja ameeriklased, kes kartsid, et sakslased võivad islandlaste lepingu lõpetamist Taaniga valesti tõlgendada ja neid kõige kurja juureks pidada ning rünnata. Lõpuks otsustati leping lõpetada ja vabariik välja kuulutada 1943. aasta lõpus, Taani olukorrast olenemata.

1944. aasta mais võeti Taanist eraldumise otsus vastu rahvahääletusel, millest võttis osa 98,6% valijatetest, kellest ainult 377 olid otsuse vastu. 17. juunil, Islandi vabadusvõitleja Jón Sigurðssoni sünnipäeval, kuulutati Þingvelliril suurte pidustustega ja lausvihma all välja Islandi Vabariik. Samas valiti vabariigi esimene president, kelleks sai ajutiselt, kuni põhikirjajärgsete valimisteni, Sveinn Björnsson. Sellest peale on 17. juuni Islandi rahvuspüha.

Toomkirik ja Alþingi maja, tagant paistab Hallgrímskirkja tornitipp