Igasugust Islandilt

Eyjafjölli mägede külgedel on palju kaljukoopaid, nendest tuntumad on Seljalandi talukohast idapool asuvad Paradísarhellir, kus leidsid varjupaiga 16. sajandi armastajad rikas Stóra-Borgi talu peretütar Anna ja lindprii Hjalti; Steinahellir Steinari talukoha juures, kus kuni 19. sajandini Parlamendi istungeid peeti ja veidike enne Skógari asulat asuvad Drangslíði mitmed koopad, mida kasutati kariloomade varjupaigaks.

Rútshelliri koopaelamu Hrútafelli talukoha juures on teadaolevalt Islandi vanim allesolev inimkätega ehitatud elamu.

Drangshlíði mäerüngastest möödudes avardub ida poole liustikuliivade, Skógari asula ja Skógarfossi kose vaade.

Skógaris on maakonna kool ja koduloo- ning transpordimuuseum, kus muude ajalooliste eksponaatide seas on ka sild aastast 1921, mis viis üle Jökulsá jõe Sólheimasanduri liivikul. Koduloomuuseum on pilgeni täis esivanemate kummalisena tunduvaid tööriistu, majapidamis- ja tarbeesemeid, käsitööd ja muusikariistu, mäenõlval seisvatest vanadest majadest rääkimata. Muuseumi hing, 90-aastane Þórður Tómasson on sinna kokku kogunud oma rahva ajaloo nii lähemalt kui kaugematest Islandi otsadest.

Skógaris pani oma jala Islandi pinnale üks saare asustajatest Þrasi Þórólfsson, kes olevat oma kulla ja väärisesemed kirstuga Skógarfossi kose alla peitnud.Vaatamata külameeste pingutustele kirst kätte saada, polevat see siiamaani veel õnnestunud ja vikerkaar üle 60 meetri kõrguse veekanga annab märku ikka veel kose all olevast varandusest.

Ülevalt läheb matkarada Fimmvörðuhálsile ja üle selle ka Þórsmörki, kuhu peaks Skógarist kümne tunniga kohale jõudma.

Skógarist edasi sõites võtavad teelist vastu liivad: Skógasandur ja Sólheimasandur, mille vahelt voolab mere poole Jökulsá jõgi Sólheimasanduri liivikul. Kuna Liustikujõel on Islandil palju nimekaime, siis lisatakse selguse huvides täpsustav kohanimi, nagu Sólheimasanduri liivik.

Mýrdalsjökulli liustikust allpoole roomavat Sólheimajökulli 8 kilomeetri pikkust ja 1-2 kilomeetri laiust liustikukeelt saab päris ligidalt uudistada

Kliima soojenemise tõttu kiirelt taganev liustik on endast maha jätnud kilomeetrite pikkuse “saba” kivirünkaid, vesiliivaga auke ja vagudes kõnnumaad. Mýrdalsjökull on Islandi suuruselt neljas, 590 km² suurune liustikuala. Tema kõrgeim tipp on 1480 meetrit ja tema jäise katte all puhkab ettearvamatu Katla, mis on saare asustamisest peale pursanud 20 korda. Niipalju kui on ületähendusi nende pursete kohta, on kirjeldused alati ühtemoodi: õudne ja hirmuäratav. Vulkaaniline tegevus kestis kahest nädalast kuni viie kuuni ja vallapaiskunud hädaohtlikud tulvaveed võisid kulmineeruda tunniga ja seejärel vaibuda, et ette hoiatamata jälle vallanduda ja kõik oma teelt puhastada. Katlat loetakse üheks Islandi ohtlikumaks vulkaaniks ja seostatakse mungakloostri vihase majapidajannaga. Selle kohta on alljärgnev jutt:

See juhtus ajal, kui Þykkvabæri talukohas oli juba mungaklooster. Kloostri abtil oli Katla nimeline majapidajanna, kelle iseloom ei olnud just kõige parem. Katlal olid sidemed allilmaga ja tal olid nõiapüksid, nagu seitsmepenikoormasaapad. See, kes need jalga tõmbas, ei väsinud kunagi jooksmast. Katla kasutas pükse vaid hädaabinõuna. Katla tujukust ja tema teadmisi nõiakunsti alal pelgasid paljud, isegi kloostri abt. Kloostris oli karjapoiss Barði, kes Katlalt pahatihti kõva sõna kuulis, kui mõni loom karja kokkuajamisel puudu oli. Kord sügisel läks kloostri abt pidustustele ja võttis oma majapidajanna kaasa. Katla soovis, et kogu kari oleks tema tagasitulekuks koju aetud, aga karjapoiss ei leidnud kõiki loomi üles ja ta tuli mõttele kasutada nõiapükse. Nüüd suutis ta joosta kiiremini kui kunagi varem ja ta leidis üles kõik lambad kuni viimaseni. Kui Katla koju jõudis, sai ta kohe aru, et Barði on tema pükse kasutanud. Äkilises vihas uputas ta Barði vadakuvaati. Keegi ei teadnud, mis karjapoisist saanud, kuni talve saabudes hakkas vadak ära kuivama ja kuuldi Katlale öeldud sõnu: “Varsti hakkab Barði paistma”. Katla mõistis, et tema tegu tuleb välja ja tahtis karistusest pääseda. Ta tõmbas jalga nõiapüksid ja pistis liustiku poole jooksu. Kuna teda sellest peale enam ei nähtud, arvati et küllap ta viskus liustikulõhesse. Veidikese aja pärast paiskus liustiku alt tohutu veevool kloostri poole ja usuti et Katla olevat seda põhjustanud. Sellest peale kutsutakse liustikulõhet Katla lõheks ja tühermaad Katla liivikuks.

Kord elas idapool Eyjafjölli mägede all noor tarmukas ja töökas talumees. Tal olid head söödamaad ja suur kari lambaid. Talunik oli äsja naitunud. Tema naine oli noor, aga laisk ja loid. Ta ei viitsinud midagi teha ja võttis talupidamisest vähe osa. Talumehele ei meeldinud see mitte, aga ta ei saanud ka midagi teha. Sügisel andis ta naisele hunniku villa ja palus tal see kangaks kududa, ent naine polnud sellest sugugi vaimustatud. Juba lähenes talv, aga naine ei puutunudki villa, kuigi mees sellest korduvalt juttu tegi.

Ükskord tuli perenaise juurde suurekasvuline eit ja palus almust.

“Saaksid sa vastutasuks minu heaks natuke töötada?“ küsis perenaine.

“Ikka saan”, vastas eit, “mis tööd ma tegema pean?”

“Villa kangaks kuduma,” vastas naine.

Eit oli nõus ja hiivas perenaise toodud hiigelsuure villakoti selga ning ütles: “Ma tulen kangaga esimesel suvepäeval. “

“Mida sa tasuks soovid?” küsis perenaine.

“Seda ei olegi palju”, vastab eit, “sa pead minu nime kolme korraga ära arvama ja me oleme tasa.” Perenaine oli sellega nõus ja eit läks minema. Talvel uuris mees naiselt korduvalt, kus vill on, aga naine vastas, et ärgu ta ennast sellesse segagu ja et ta saab selle kätte esimesel kevadpäeval. Mees jäi seletusega rahule. Kui talve lõpp lähenes, hakkas naine eide nime peale mõtlema ja ei näinud mingit võimalust seda teada saada. Ta muutus raskemeelseks ja murelikuks. Talumees nägi, et naine on rõhutud ja päris selle põhjust. Nüüd rääkis naine talle kõik ära. Mees ehmus kuuldust ja ütles, et seda olevat naine nüüd küll pahasti teinud, sest eit olevat troll, kes tahtvat naist kaasa võtta.

Kord, kui talumees oli oma mõtetes mägedeni sammunud, jõudis ta suure kivikuhilani. Äkki kuulis ta sealt seest toksimist ja läks heli peale edasi, kuni jõudis välja koopani. Seal nägi mees kuidas üks suur eit istus kangastelgede taga ja laulis kangast jalgade vahele luues laulukest: “Hei, hei ja ho, hoo. Perenaine ei tea minu nime, hei, hei ja ho, hoo. Gilitrutt on nimi mul ho, hoo. Gilitrutt on minu nimi, hei, hei ja ho, hoo.” Talumees rõõmustas nüüd ja sai aru, et too ongi see eit, kes tema naist sügisel külastas. Ta läks koju ja kirjutas paberitükikesele trollieide nime. Oma naisele ei rääkinud ta sellest midagi. Jõudiski kätte viimane talvepäev ja naine oli nii murest murtud, et ei tõusnud voodistki. Mees astus tema juurde ja uuris, kas naisel on oma töötegija nimi teada. Naine vastas eitavalt ja kurvastas hingepõhjani. Nüüd andis mees talle paberitüki nimega ja rääkis kogu loo. Hirmust värisedes võttis naine paberi ja palus meest juures olla, kui eit tuleb. Selle peale kostis mees: “Eidele andsid sa villa omaenese tarkusest ja parem on kui sa töö eest ise ka tasud.”

Esimesel suvepäeval oli naine üksi talus oma asemel, kui ta kuulis suurt kolinat ja mürinat, ning sisse astus mitte enam nii sõbralik eit. Ta heitis maha suure kangarulli ja küsis: “Kuidas mind kutsutakse, mis minu nimi on?”

Naine vastas hirmust poolsurnult: “Signy?”

“See pole minu nimi, see pole minu nimi, arva veelkord, perenaine,” ütles eit.

“Ása?” arvas naine.

Eit vastu: “Ka see pole minu nimi, arva veel üks kord, perenaine.”

“Kas su nimi pole mitte “Gilitrutt”? ütleb naine.

Selle peale jahmus eit nii, et kukkus täispikkuses suure pauguga põrandale pikali. Tõusis siis uuest jalule ja lahkus ning sellest peale pole teda enam nähtud. Perenaine oli nüüd rõõmus, et trolli käest pääses ja muutus sellest päevast alates usinaks ja heaks talupidajaks ning töötles oma villa alati ise.

Ennevanasti oli ilmas niisugune kool, mida kutsuti Svartiskóli. Seal õpiti nõiduskunsti ja igasuguseid vana-aja tarkusi. Kool oli tugevas maa-aluses ehitises, millel polnud ühtegi akent ja seepärast valitses seal alati pilkane pimedus. Seal ei olnud ühtegi õpetajat ja õpiti raamatutest, mis olid kirjutatud tulipunases kirjas, mida sai lugeda pimeduses. Õpilased ei tohtinud koolis olemise ajal kunagi välja päevavalgesse minna ja õppetöö kestis kolm kuni seitse talve. Iga päev tuli seinast hall, karvane käsi ja ulatas koolipoistele söögi. Kooliisal oli tingimus, et ta saab igal aastal koolist lahkuvatest õpilastest omale selle, kes viimasena väljub. Kõik teadsid, et kooliisaks oli kurat ja seepärast püüdis igaüks nii kuis suutis viimaseks jäämisest hoiduda.

            Kui Sæmundur oma koolikaaslastega koolist lahkuma pidi, pakkus Sæmundur end viimaseks jääma. Selle üle oli teistel hea meel. Sæmundur heitis üll suure keebi, jättis varrukad vabaks ja nööbid nööpimata. Kooli välisuksel oli piit. Kui nüüd Sæmundur piidani jõudis, haaras kurat keebist ja ütles: “Minu sa oled.” Sæmundur heitis keebi õlgadelt ja jooksis välja. Kuradile jäigi ainult ülekuub kätte kui rauduks kääksatas hingedel ja raksatas Sæmunduri kandade taga kinni. Nii pääses Sæmundur koos oma semudega Svartiskóli koolist.

Veel räägitakse, et kui Sæmundur üle uksepiida välja astus, paistis talle vastu päike ja tema vari langes seinale. Kui nüüd kurat tahtis teda haarata, ütles Sæmundur: “Ma ei ole viimane. Kas sa seda, kes minu taga on, ei näe?” Kurat kahmas siis varju järele ja Sæmundur pääses uks kandu riivamas välja. Sellest peale oli Sæmundur varjuta, sest kurat ei lasknud tema varju enam kunagi käest.

Saurbæri talukoht Villingaholti maakonnas on väike ja nüüdseks mahajäetud, aga varem oli siin ühe kitsa valdkonna eraettevõtluse keskus ja siin valitses kuningas, kes jäi oma vastuseisus kitsarinnaliste ametnike võimule võitmatuks.

Aastal 1915 hakkas Islandil kehtima alkoholikeeld ja järgnevaid 7 – 20 aastat (1922. aastal lubati kergemate veinide tarbimist) tuntakse keeluaastatena. Sel ajal valitses üleüldine arvamus, et täielik alkoholikeeld on see ainuõige tee ühiskonna probleemide lahendamisel. Tekkisid karsklaste klubid ja valitsus saatis mööda maad laiali nuhid, kes pidid eos hävitama ettevõtlikud isepruulijad ja nende toodangu. Islandi talumees on enda ja omakste eest läbi aegade hoolitseda osanud ja pea igas külakonnas oli keegi, kes kasutas tekkinud olukorda töövõimalusena.

Höskuldur Eyjólfsson tuli Saurbæri tallu 1925. aastal. Ta oli tuntud hobusetalunik, sõnakas ja tubli töötegija. Höskuldur teadis nii mõndagi pruulimisest ja oli keeluaastatel selle ala tõeline teerajaja. Kogu lõunarannikul sosistati üsna pea Saurbæris toodetud jumalikust märjukesest, mis ei jäänud oma kvaliteedilt sugugi maha raskesti kättesaadavatest välismaa veinidest. Müük ja transport olid hästi korraldatud ja tootmine oli selline, et kui mujal maakondades kutsuti kodupruuli ‘humalaveeks’, siis lõunakaldal oli see ‘Höskuldur’.

Lõpuks jõudis kuuldus Höskulduri toodangust ka valitsuse kõrvu. Läbiotsimise käigus leiti Saurbærist kaks õlitünni alkoholiga ja mõningad töövahendid. Höskuldur ei eitanudki, et ta pruulib, aga ütles, et teeb seda hobuste tarbeks. Seda keeldusid võimumehed uskumast ja Höskuldurile määrati karistuseks trahv. See aga ei pidurdanud tootmist ja Höskuldur jätkas innukalt pruulimist. Ta ütles hiljem, et tema kundede hulgas olid olnud ka kõrgeimad võimumehed. Teda peeti tihti tema müügireisidel kinni, ent Höskulduri leidlikkusel polnud piire. Kord võeti ta kinni Reykjavíkis ja pandi politseiautosse. Kui ta sealt välja astus, ei leitud talt midagi, ent hiljem leiti politseiniku esiistme alla torgatud täis pudel.

Nõudlus kesvamärjukese järgi oli suur, eriti suurtel kogunemistel ja lammaste kokkuajamistel. Nende kogunemiste ajaks oli Höskuldur peitnud pudelid ümbruskonda laiali ja kui kaubad koos, juhatas ta mättad kätte. Kord, kui ta pidi kesvamärjukese jälle lambaajamisteks kogunemiskohta toimetama ja teadis, et võimuesindaja on ka sinnapoole teel, võttis ta nõuks tollega kampa lüüa, et vähem tähelepanu äratada. Eelnevalt oli ta kõik pudelid hoolikalt sadulakattesse paigutanud. Kuigi teda korduvalt kinni peeti ja tema elamises läbiotsimise korraldati, ei leitud midagi, millest kinni hakata kuni võeti pihile talus kostil olev poiss, kes pruulimise varustuse kätte näitas. Höskuldur arreteeriti ja 1934. aastal mõisteti talle karistuseks paar kuud vangistust ja trahv.

Sellega ei olnud ta aga oma äri lõpetanud. 1938. aastal kolis ta Saurbærist Borgarfjörðuri fjordi ja kui võimumehed talle sinna külla läksid, leidsid nad aami laagerduvat rabarberiõlu. Aam oli kiiruga suletud ja selle avamist ei lubanud ta mingi hinna eest. Kui järgmisel korral tagasi tuldi, oli tünn tühi.

Villingaholtskirkja kiriku ehitas aastatel 1910-1911 kohalik talumees. Kirikus on istekohti 100 inimesele.

Vaime ja ülestõusnuid on harilikult kahte sorti: kas jäi lahkunukesel mingi asi lõpetamata ja ta naases omaenda algatusel või äratati surnu üles, et too oma härrale vajalikku tööd teeks, näiteks vaenlasele mingit vingerpussi mängiks või varanduse leiaks. See viimane oli põhjuseks, miks kaks kohalikku meest seadsid oma sammud 18. sajandi keskel Villingaholti kirikuaeda. Mõned aastakümned varem oli sealkandis Taani laev Gothenborg karile jooksnud ja kuigi meeskond päästeti, talusid meremehed külatingimusi halvasti ning surid. Villingaholti kirikuaeda muldasängitatute hulgas oli ka laeva kokk.

Eelpoolnimetatud külamehed olid mõttesse võtnud mingil vaimul neile kulla asukoht merepõhjas kätte näidata lasta ja äratasid juhuse tahtel üles selle vaese laevakoka. Nüüd pidi hakkama vaimule tööd jagama, sest vaimudele ei meeldi üldiselt, et neid üles äratatakse ja juba ärganuile peab siis vähemalt küllaldaselt tööd olema pakkuda. Seal sattusid mehed kohe ka hätta, mille peale polnud enne pähe tulnud mõelda, nimelt ei kõnelenud nad kumbki taani keelt, aga vaim ei saanud sõnakestki islandi keelest aru.

Semud jäid vaimuga püsti hätta. Too olevat neil pidevalt kannul käinud ja selgeid tööjuhatusi nõudnud. Lõpuks saadi appi teadja kirikuõpetaja, kes vaimu ühe kivikamaka alla sai. Sellest peale kutsutakse seda kivi Draugahella ehk Kummituste kivi. Seda kivi ei soovitata eriti liigutada, eriti kui taani keelt ja vaimudega suhtlemist ei osata.

Ringtee nr 1 viib üle Hellisheiði kõrgendiku kaljuääreni Kambar, kust avaneb ilusa ilmaga suurepärane vaade üle lõunaranniku kuni Eyjafjölli mägede- ja Vestmannaeyjari saareteni. All orus, vanas merepõhjas, ligi 5000 aastasel laavaväljal õitseb linnake Hveragerði. Elu hakkas vana vulkaani magmakambrile tekkinud kohta koonduma 1928. aastal, kui piirkonna talunikud otsustasid maa energiat ära kasutades luua meierei. Kõige võimsamale kuumaveeallikale ehitati maja peale ja kuum aur ning vesi juhiti torude kaudu meierei majani. Kahjuks jäi puudu nii teadmistest kui oskustest ja nii suri tööstusealge üsna kiiresti välja. Meierei maadele tekkisid kohe uued tegijad uute ideedega ja 1930. aasta paiku kerkisid juba esimesed kasvuhooned, mis annavad kohale ilmet tänapäevani.

Kasvuhoonete valguse kuma on sedavõrd intensiivne, et kohalikud giidid pakuvad seda vaatepilti pimedatel ja pilvistel virmalistevaestel talveöödel naljaga virmaliste pähe välja. Hveragerði asukoha omapära arvestades, kus igal pool aurab ja pulbitseb, kus kuuma vee allikas võib äkitselt purskama hakata tagaaias, või veelgi kasulikumalt, otse köögis, ei ole ime kui rahvajutud räägivad kuumaveeallikate lindudest. Reisumehed olevat näinud seal linde, kes olid „suuruse ja kuju järgi nagu väiksemat sorti pardid, värvilt tumepruunid, vaid silmade ümber olid valged ringid.“ Nood olevat kuumaveeallikates ringi ujunud ja kui keegi neile ligines, siis sukeldusid nad ja enam pinnale ei tõusnud. Samasugustest lindudest võib lugeda ka varajastest vulkaan Hekla kirjeldustest, kus tulemäe otsas nähtud linde arvati lahkunute hingedeks. Kuumaveeallikaid saab lähemalt vaadelda linnakese keskel ja mööda Breiðamörki tänavat ülespoole liikudes jääb teele kõigepealt trollimoor Grýla allikas ja seejärel tema kaasa Leppalúði nimeline kuumavee popsutaja. Elanikke on Hveragerðis 2 291.

Hveragerðist edasi mööda lõunaranniku teed nr 1 sõites hakkab silma huvitav vaatepilt: hiiglane ühel pool teed ja muhk tal vastas. Need on mägi Ingólfsfjall ja küngas Kögunarhóll. Rahvasuu teab rääkida, et viimasesse neist on maetud Islandi esmaasustaja Ingólfur Arnarsoni laev.  551 meetrit kõrget mäemürakat seostatakse Ingólfuri endaga. Landnámabók ehk Maa-asustamise raamat teatab, et Ingólfur olevat oma kolmandal Islandi viibimise aastal selle mäe all talvitunud. Rahvajutud räägivad, et mäe otsa olevat ta ka maetud ja selle kõrge koha olevat ta ise valinud, et oma maavaldustel edaspidigi silma peal hoida.

Kord olevat ümbruskonna talumehed võtnud nõuks tema kalme lahti kaevata. Nad jõudsid oma kaevamisega suure kirstuni ja suutsid kirstu alla köied kinnitada. Seejärel hakkasid nad seda ülespoole tirima. Kui nad olid kirstu poolenisti üles saanud, ütles üks neist: „Nüüd õnnestub jumala tahtel.“ Nad tirisid kirstu veelgi kõrgemale ja kui see juba peaaegu hauaserval oli ja nad juba käed kirstule alla said, ütles teine: „Nüüd õnnestub kas jumala tahtel või mitte.“ Kui ta oli need sõnad suust saanud, libises kirst neil käest ja kukkus hauda tagasi, ning silmapilkselt varises ka kõik see mis nad olid välja kaevanud hauda tagasi. Seda nähes lõpetasid mehed Ingólfuri kalmel kaevamise ja sellest ajast peale pole seal rohkem kaevata proovitud.

Islandlased kasutavad oma igapäevases kõnes reisisihi või asukoha täpsustamiseks ilmakaari ja maastikumärke. Kui Reykjavíki elanikud plaanivad minna lõunasse, tähendab see Reykjanesi poolsaarele minekut, kui aga minnakse nädalalõpu reisile mäest itta, siis peetakse silmas Ingólfsfjalli mäge.

Enne Selfossi keerab Ingólfsfjalli mäe juurest ära tee nr 35 Gullfossi kose ja Geysiri poole. Kohe vasakut kätt kivirahnude vahel teatakse olevat saarele esmaasuja, Ingólfur Arnarsoni talukoht Fjallstún. Arusaadaval põhjusel on endine suurtalu ammugi maha jäetud ja rusudes, aga selle juurde käib rahvajutt nurganaise kivist.

Ingólfsfjalli mäest allalangenud kivirahnude seas on üks suurem kivi, mille all on väike koobas. Kivi hüütakse Nurganaise kiviks ja selle kohta on alljärgnev jutt:

Loo toimumise ajal elas siin talus rikas ja ihne paar. Kord õhtueel tuli sinna rändav naine ja palus neilt öömaja. Naine oli silmnähtavalt lapseootel ja taluelanikud ei tahtnud seepärast temaga miskit tegemist teha. Õhtul algas aga paduvihm. Naine eksles edasi ida poole, kus ta ühest kivist kaugemale ei jõudnudki ja sel ööl sündis tal kivialuses koopas laps. Järgmisel hommikul leiti nad sealt elusalt ja tervelt. Nende eest kanti hoolt ja nad kosusid hästi. Samal ööl oli aga kivilaviin talule peale langenud ja selle enda alla matnud nii et seal peale varemete enam midagi näha ei olnud.

Nii nagu mäeküljel näha, on kivivaringuid toimunud rohkemgi ja viimane neist 2008. aastal, kui 6,1-6,3 magnituudine maaväring mäge ja ümbruskonda raputas.

Árborg – Jõelinn, vana nimega Selfoss ehk Hülgekosk, on Lõuna – Islandi suurim keskus. Siin elab 6.493 inimest ja siit võib leida hulga teenindusettevõtteid. Linnaõiguse sai koht alles 1978. aastal, aga 1890. aastal saadi siin hakkama oma aja Islandi suurima rajatisega, milleks oli rippsild üle linnast läbi voolava Ölfusá jõe. 1944. aastal sõitsid sillale samaaegselt kaks piimaautot ja sild kukkus nende raskuse all kokku ning 1945. aastal ehitati uus, mis seisab siiani. II maailmasõja hõng jõudis siiagi. 9. veebruaril 1941. aastal tegi Saksa sõjalennuk madallennul üle Selfossi pommirünnaku Ölfúsá jõe sillale ja seda valvavale Briti garnisonile. Hukkus kolm Briti sõjameest. Üldiselt jäi Island II maailmasõja purustustest puutumata ja võib isegi väita, et Islandil hakkas sõja- ja võõrsõjaväe saarele jõudmisega peale elu teine, parem faas.

Mööda ringteed edasi sõites hakkab paremal teepoolel silma käsitöö keskus Þingborg. Seal õpetatakse Islandi vanu käsitöömeetodeid nagu villa taimedega värvimine, kraasimine ja ketramine, ning kohapeal saab ka valmistoodangut näha ja osta.

Bitra, üksik majake mäe otsas on vabakäigu vangla, mis muudeti 2010. aastal külalistemajast vanglaks mujal ruumi puuduse tõttu. PARANDUS: 2012 aastal kolisid vangid välja, madratsid ja voodiriided vahetati ka välja ja maja vötab jälle vastu teelisi.

Enne Þjórsá jõe silla ületamist keerab peateelt ära tee nr 302 Urriðafossi kose poole.

Islandi pikim jõgi Þjórsá kukub alla Urriðafossi kosest paar kilomeetrit suurest maanteest eemal.

Forelli nimeline kosk on läbi aegade olnud jõujaamausku meeste magusaks unistuseks, sest jõe keskmine läbivool on seal 364 m³/s. Kosk asub Islandi pikimal, 230 kilomeetrisel Þjórsá jõel. Þjórsá ehk Härjajõe nime kohta on järgmine seletus: „Mehe nimi oli Þórarinn. Ta oli Þorkelli poeg. Ta seilas oma laeva, mille vööris oli härjapea, Þjórsá jõe suudmesse ja sellest sai jõgi oma nime.“ Jõgi saab alguse Hofsjökulli liustikult ja temast oleks rääkida nii mõnegi peatüki jagu. Jõeäärsed talud ja nende elanikud pakuvad vähemalt sama palju jutuainet.

29. märtsi hilisõhtul asutasid Ránakoti hurtsikus 10 kalurit end unele, kui äkki hakkas üks magamajäänutest elu ja surma eest rapsima ja õhku ahmima. Ärkvelolija rebis mehe koikust välja ja arvas, et küllap see rahvale juba tuntud kodukäija on, aga vaevutoibunud mees väitnud vastu, et ründaja olevat olnud palju jubedam. Nad ei jõudnud oma arutlust veel lõpetada, kui järgmine mees une pealt vaimuga sama ägedasse võitlusse asus. Too suutis end ise istukile ajada. Selleks ajaks oli juba enamus ärganud ja ruumis süüdati tuli. Ühel meestest oli käepärast kalarapsimise nuga, millega ta enda ette õhku torkas ja lubas selle mehi piinavasse kuradisse kinni lüüa. Samal hetkel suruti meest hirmsa jõuga vastu maad ja tema pea pitsitati allapoole põlvi nii, et nuga kukkus tal käest, mees läks näost siniseks ja ajast suust vahtu välja. Nüüd hüppasid mehed karjatusega jalule ja kaks neist tirisid hättasattunu tema asemelt välja. Toibunu tänas abi eest ja ütles, et SEE olevat tal peaaegu hinge võtnud. Sel ööl enam magama ei mindud. Järgmisel ööl algasid rünnakud uue hooga ja ühes otsustati nägijamees kohale tuua. Nägija veetis ülejäänud öö koos meestega ja sel korral jäi kõik rahulikuks, ent lahkudes ütles nägija, et SEDA ei saa minema ajada – SEE läheb, kui tema aeg kätte jõuab.

Veel ütles ta, et olevat näinud kurja vaimu, kes end igasugusteks olenditeks muutis ja et säärasele võiks proovida vastu võidelda eebenipuust okstega. Okstega tuleks vehkida siis, kui tema selleks märku annab. Lähedalasuvalt heinamaalt leiti mingid oksad ja sel õhtul läks iga mees oma asemele oksaraoga. Kogu ülejäänud öö kaitsesid mehed end nägija juhtnööride järgi okstega vehkides.

Järgmisel päeval levis vaimulugu kui kulutuli mööda küla ja ümbruskonnast tulid pea kõik kannatanuid kaema ja vaimu vaatama. Paljude arvates võis vaimu ringi lendamas näha ja seda isegi katsuda, ning paljud said kohapeal nägijateks.

Kuna mehed olid magamatusest juba punaste silmadega, mindi varakult asemele. Uni sai kesta kella 3-ni öösel, kui jälle läks rahutuks. Mehed olid seekord aga magada saanud ja suutsid ülejäänud öö üleval olla ja muust enam ei räägitud kui hurtsikust lahkumisest.

Järgmisel päeval tuli kellelegi mõte, et võiks ju proovida kirikukelladega vaimu peletada. Mõeldud, tehtud. Stokkseyri kirkust saadi laenuks kellad tingimusega helistada ainult siis, kui vaim tuleb. Õhtul mindi magama harilikul ajal ja just olid esimesed uinunud, kui karjed ja korin jälle peale hakkasid. Kõik ärkasid ja üks sööstis kellade juurde ning helistas neid nii kuis võis. Nüüd segunesid kellahelin ja meeste karjed ning kellelgi ei tulnud hommikuni und. Lõpuks kolisid väsinud ja tülpinud mehed mujale ja said vaimust rahu, aga naaberhurtsikutes jätkusid pained edasi.