Igasugust Islandilt

1909. aastal ehitatud Grindavíki vana kirik teenis kohalikke 1882. aastani, mil kerkis uus kirik. Vana kiriku ruume kasutati edasi lastepäevakodu- ja seltsimajana. Kiriku altarimaal kujutab Jeesust merd ja tuult taltsutamas, mis on igati arusaadav kalanduse elulist tähtsust arvestades. Vanemate majade hulgas on ka Krosshús – maja, kus Halldór Laxness kirjutas oma tuntud teose Salka Valka. Teosest on võetud ka Grindavíki linna hüüdlause: Elu on soolakala. Grindavíkis on sündinud ja üles kasvanud islandi kirjanik Guðbergur Bergsson. Eesti keelde on tõlgitud tema teos Luik.

Teisel pool üle Grindavíki kõrguvat 243 meetrist mäge Þorbjörn asub musta laavavälja embuses helesinine looduse ime. Bláa Lónið – Sinine Laguun tekkis 1976. aastal. Soojusenergiajaama tarbeks saadi 2000 meetri sügavuselt maapõuest puuraugu kaudu 70 kraadist kuuma vett ja mis üle jäi, pumbati laavaväljale. Mineraalaineterikas põhjavesi täitis poorse laava ja moodustus laguun. Vesi Sinises Laguunis on isepuhastuva toimega ja erilise koostisega: mineraalained, ränimuda ja sinirohevetikas. Nende kooslus muudab ka vee värvust – tumedamast hallikast toonist helesininiseks või päikeselise ilmaga rohekaks. Laguunis hakati ravivanne võtma 1981. aastal, sest selgus, et vesi on nahahaigusi, muuhulgas psoriaasi raviva toimega Regulaarsete proovide võtmise tulemusena on kindlaks tehtud, et harilikud bakterid selles vees ei levi ja sellepärast pole seal ka vaja steriliseerimisaineid (näiteks kloor) kasutada Laguunis on umbes kuus miljonit liitrit vett, mis vahetub iga 40 tunni järel. Vee temperatuur on 37-39°C.

Just siis, kui tundub, et üksluisel teel ei tahagi lõppu tulla, hakkab maastik muutuma ja künkad ja madalikud mutuvad kõrgemateks mägedeks ja nendevahelisteks orgudeks ja värvid kirevaks: veed türkiissiniseks ja mäeküljed lõpuks rohe-kolla-oranži-puna kirjuks. Niisugune on Reykjanesi poolsaar.

Grindavík on 2 837 elanikuga kalapüügilinn, mis sai linnaõiguse alles 1974. aastal. Ajalooliste andmete järgi on selles kohas kaubitsemine käinud juba varakult

Esimesed märked inglastest kalastajate kohta Islandi randades on pärit 1412. aastast, aga tõenäoliselt algasid inglaste retked siiakanti juba aastaid varem. Island oli kaitsetu ja inglased võisid seetõttu saarel teha, mida soovisid. Taani kuningas asus tegutsema, kui 1467. aastal tapsid inglased Snæfellsnesi poolsaarel tema senešalli Islandil, Björn Þorleifssoni. Aasta hiljem kuulutas kuningas Inglismaale sõja, mis kestis viis aastat. 15. sajandi teisel poolel hakkasid Islandit tihti külastama ka sakslased ja põrkusid seal kokku juba ees olnud inglastega. Kuna Taani kuningas oli unioonis sakslastega, siis aeti inglased 16. sajandi keskpaigaks saarelt välja ja nad pidid edaspidi leppima vaid kalastamisega Islandi vetes maale tuleku õiguseta. Kohe kui inglased Islandilt läinud olid, pöördus kuningas sakslaste vastu. 1602. aastal tundus Taani kuningas Christian IV-le, et on tulnud aeg panna piir saksa kaupmeeste tegevusele Islandil ja ta andis Kopenhaageni, Helsingöri ja Malmö linna kaupmeestele ainuõiguse Islandil kaubitsemiseks. Saksa kaupmeeste laevad konfiskeeriti ja vähehaaval võtsid Taani kuninga alamad üle ka nende kauplemiskohad. Puudus igasugune konkurents, maa jaotati piirkondadeks, milles igas oli oma sadam ja piirkonna elanikel keelati kaubelda teistes piirkondades. Hiljem tekkisid neisse kaubanduskohtadesse asulad.Kui 17. sajandi alguses avanes paljudele euroopa rahvastele maailm, tähendas see islandlastele sajanditepikkust eraldatust Taani kuninga asumaana.

Peale inglaste – sakslaste kisklemise ja Taani kaubandusmonopoli on Grindavík tunda saanud ka piraatide julma kallaletungi. 1627. aasta suvel tungisid mereröövlid Alzeeriast Grindavíki juures maale ja tapsid ning röövisid kohalikke nii kuidas võisid. Keda kohapeal maha ei löödud, võeti kaasa ja müüdi orjaks. Piraadid tungisid maale veel mitmes kohas ja üllatunud islandlased ei osanud neile mingit vastupanu osutada.

Grindavíkis on elu soolakala

Grindavíkis on Soolakala muuseum – Saltfisksetur. Soolakala on olnud läbi aegade suurim islandi ekpordiartikkel ja Grindavík on olnud selle juhtiv tootja. Soolakala hind on kaks korda kõrgem kui lõhe hind ja seda lihtsal põhjusel, et kalaga peab palju tööd ja vaeva nägema, enne kui temast head soolakala saab.

Kala puhastatakse ja fileeritakse ning laotatakse kihiti soolalahusesse. Seal lastakse tal seista üks kuni kaks päeva, seejärel laotakse soolalahusest väljavõetud kala üksteise peale kuhja ja pannakse kihtide vahele rohkelt soola. Selliselt seisab kala kaheksa kuni neliteist päeva külmas. Soolast läbiimbunud kala sorteeritakse ükshaaval kvaliteedi ja suuruse järgi ning pakitakse vastavalt ostja soovile. Vanasti kuivatati seda mitmest soolamisest läbikäinud kala veel eraldi enne pakkimist. Sellise kala tarvitamiseks peab teda enne tugevalt mitmes vees leotama, muidu on ta liiga soolane ja üldse mitte hea.

nii käis soolakala kuivatamine