Alþingi – Parlament on üheaegselt Islandlaste vanim ja ülim võimuorgan, mis loodi Þingvelliri väljadel aastal 930. See aasta tähistab ka rahvavõimu perioodi algust Islandil. Algselt oli Alþingi rahva üldkoosolek, kus kogunesid kõrgeimad ülikud, et seadusi luua ja kohtuotsuseid kuulutada. Istungitest võisid osa võtta ka talumehed, kaupmehed, töölised, jutuvestjad ja rändurid. Koosoleku keskseks kohaks oli Lögberg – Seadusekalju, kus seisis seadusekuulutaja. Seadusekuulutaja ülesanne oli muu hulgas rahvale kuulutada kõiki Islandil kehtivaid seadusi, igal aastal üks kolmandik neist. Seadusekuulutaja pidi olema erakordse mälu ja hea esinemisvõimega. Alþingi kõrgemaks võimuks oli Lögrétta – Seadusandev kogu. See koosnes 39st goodist ja 9st lisagoodist, kes istusid koos seadusekuulutajaga ringikujuliselt kesksel poodiumil lageda taeva all.
Goodideks nimetati rahvavõimu ajal 930.-1262. aastal sugulussidemete ja varakuse põhjal esile kerkinud kõrgeimaid ülikud, kes olid oma piirkondade pead. Talumeestel oli kohustus kuuluda mingi goodi piirkonda ja goodid vastutasid oma piirkonna elanike heaolu eest. Hiljem, kui Islandil loodi piiskopkonnad, oli kogul ettenähtud koht ka piiskoppidele.
Kuni 965. aastani oli Alþingil ka kohtumõistmise funktsioon täita, ent pärast seda kui saar neljandikeks jaotati, määrati iga saare osa kohta nn neljandikekohtud. Neile lisandus hiljem, 11. sajandil, ka nn viiendikukohus, kus võeti ette kohtuasjad, mis neljandikekohtus ei olnud lahendit saanud. Alþingi tuli kokku kord aastas juunikuus ja istungeid peeti tavaliselt kaks nädalat, alates 1271. aastast lühendati seda perioodi.
Kui islandlased 1262.-1264. aastatel “Vana kokkuleppega” nõustumise tagajärel Norra kuninga alluvusse läksid, muutus Alþingi töökorraldus. Lõplikuks otsustajaks sai kuningas ning ajapikku muutus Alþingi vaid põhiliselt kohtuotsuseid kuulutavaks koguks. Vähehaaval hakkas olukord Norra Kuningriigis halvenema ja võim Taani kuninga poole kalduma. 1662. aastal toimus Kópavoguri rahvakoosolek, mille lõppedes kaotasid islandlased sellegi vähese omavalitsuse, mis veel säilinud oli ja langesid koos Norra Kuningriigiga lõplikult Taani võimu alla. Viimast korda peeti Alþingit Þingvelliril 1798. aastal ja kuninga käsul lõpetas Alþingi oma tegevuse täielikult 1800. aastal. 1845. aastal kutsuti Alþingi uuesti kokku, aga siis juba Reykjavíkis.
1880.-1881. aastatel kerkis Taani arhitekti F. Meldahli projekti järgi Reykjavíkki, Austurvölluri väljakule Alþingishúsið – Parlamendi maja. Ehitusmaterjalina kasutati Skólavörðuholti mäelt kaevandatud doleriiti ja maja ehitamise käigus omandasid islandlased neile senitundmatuid, ent vajalikke teadmisi ehituse alal. Võib öelda, et see ehitis oli nurgakiviks edaspidisele islandi ehituskunstile. 1881. aasta 1. juulil tuli uues hoones kokku Parlament, mille istungid toimuvad majas siiamaani. Alguses olid majas peale Parlamendi ka Rahvusraamatukogu, Ajaloomuuseum ja Kunstimuuseum ning 1911. aastal, kui asutati Islandi Ülikool, said ka esimesed teaduskonnad siin ulualust.
Parlamendi maja esist Austurvölluri väljakut kasutasid talumehed oma linnareisidel karjamaa- ja telkimisplatsina ning väljakust kujunes kahe sajandi vältel pealinlaste meeliskogunemiskoht. 1931. aastal püstitati väljaku keskele Islandi iseseisvuse eest võitleja, Jón Sigurðssoni (1811-1879) ausammas. Islandi iseseisvusest rääkides ei saa jätta mainimata Jón Sigurðssoni.
Võitlus vabaduse eest ja Jón Sigurðsson.
Jón Sigurðsson sündis 17. juunil 1811. aastal Hrafnseyri talukohas Arnarfjörðuri fjordis, kus on ka tema majamuuseum. Tema vanemad olid kirikuõpetajad ja kooliteadmised sai ta oma isalt. 1833. aastal läks ta õppima Kopenhaagenisse ja elas seal kuni surmani. Enne välismaale minekut tutvus ta oma tulevase naise, onutütar Ingibjörgiga. Kõik 12 aastat, mil Jón Kopenhaagenis ülikoolitarkust omandas, ootas Ingibjörg teda truult Islandil kuni nad lõpuks 1845. aastal, kui Jón esimesele taas kokkukutsutud Alþingi istungile tuli, abiellusid. Jón oli siis 34, Ingibjörg 41 aastane.
Jón ja Ingibjörg vanemas eas
Jón Sigurðsson oli Kopenhaagenis Kirjandusseltsi esimees ja sealt jäi talle külge hüüdnimi – esimees. Ta juhtis Taanist islandlaste iseseisvusvõitlust pea 40 aastat. Tema seisukoht oli, et islandlased suudavad oma maal ise omi asju ajada, ent selleks oleks pidanud Islandil olema omavalitsus, täielik seadusandlik võim ja oma riigikassa. Jón pani suurt rõhku sellele, et Islandi põhiõigused toetuks „Vanale kokkuleppele“ aastatest 1262-1264, mille kohaselt läks Island Norra võimu alla kui vaba maa oma õiguste ja kohustustega. Aastal 1851. toimus rahvakoosolek, kus taanlased tahtsid kehtestada islandlastele uue põhiseaduse, mis ei arvestanud aga islandlaste soovidega. Koosolek lõppes sellega, et enamus koosolnud islandlasi tõusis protestiks taanlaste vastu püsti ja neilt kõlas ühine, ajalooliseks muutunud lause: “Me kõik oleme vastu.” Sellest hetkest peale oli Island asunud kindlalt vabaduse poole teele.
Jón Sigurðssoni teeneks võib pidada ka seda, et 1. aprillil 1855. aastal lõppesid täielikult kauplemispiirangud, mis olid saanud alguse 1602. aastal kaubandusmonopoli kehtestamisega ja Island võis kaubelda vabalt kõigi maadega. Jón Sigurðssonil on islandlaste südames eriline koht ja tema mälestuseks valiti 17. juuni 1911. aastal Islandi Ülikooli asutamise päevaks.
Igasugust Islandilt 
Lisa kommentaar