ISLAND

juuli 2, 2012 kell 5:24 p.l. (Islandi info)

Atlandi ookeanis asub umbes 1000 km kaugusel Norrast ja 450 km kaugusel Fääri saartest üksik tulemägede saar, Island. Igilumealusest Gröönimaast lahutab Islandit vähem kui 280 kilomeetrit.

Au kõige vanima ülestähenduse eest Islandi kohta võiks arvatavasti pälvida kreeka maadeuurija Pytheas Massaliast, kes 300. aastal eKr kirjeldas põhjas asuvat saart Thule. Samas märkis ta, et saar oli elanikke täis, mis seab selle teooria kahtluse alla. Järgmisena mainib Thule saart oma maateadusealases kirjutises Mensura Orbis Terrae 825. aastal pKr iiri õpetlane Dicuil, kes mainib seal, et Thule nimelisel saarel olevat enne ja pärast suvist pööripäeva öösel sama valge kui päeval, nii et soovi korral võib riietest täisid otsida. 11. saj kuni 15. saj mainiti Islandit nii mõneski kirjatükis. Nendest võiks mainida Bremeni Adami (surn 1085) poolt 11. sajandi teisel poolel Hamburgi peapiiskopkonna ajaloos kirjutatud oodi saareelanikele, kes elavat rasket, aga lihtsat ja õnnelikku elu sellest mis loodusel neile pakkuda on ja ei soovigi enamat. Nad on heatahtlikud ligimesearmastajad ja jagavad oma vara teistega vaatamata sellele, kas tegu on oma- või võõramaalastega. Varajaste kroonikute kirjetest tuleb samuti välja islandlaste uudis- ja õpihimu, ning nende armastus saagade vastu.

Kaugete ja eksootiliste maade ja nende kultuuri ning kommete vastu huvi kasvades, hakati 16. sajandist üha enam avaldama reisikirju, mis olid kokku pandud nii reisijate enda poolt kui maha kopeeritud juba varasematest ülestähendustest. Näiteks on sajandite vältel ikka ja jälle kirjeldatud islandlaste eluasemeid, mis olevat kas maa sisse kaevatud koopad või laotud suurte kalade luudest. Samuti hirmutatati rännumehi Islandi tulemägedega, eriti Heklaga, milles olevat põhjatu puhastustuli. Seal ilmuvat tihti välja äsja uppunud inimesed, kes näevad välja nii elusad, et sõbrad-tuttavad neid kättpidi tervitavad ja koju külla kutsuvad. Eriti suured ohud ootavad Islandile reisijaid aga merel, kus olevat nõnda suured kalakoletised, et meremehed neid ekslikult saarteks peavad ja sinna ankrusse jäävad. 16. sajandil koostati ja anti välja ka esimesed Islandi kaardid. Sellest ajast peale on palju muutunud, inimesed on arenenud ja reisikirjad täiustunud, aga Island jääb reisimeestele sama eksootiliseks kui neile, kes seda Atlandi ookeani saart esmakülastajatena nägid.

Lisa kommentaar

10 aastat saarel kus inimesed vangis on, kui Eesti Telefilmi komöödiafilmi “Mehed ei nuta” tsiteerida

juuli 2, 2012 kell 5:05 p.l. (Minu tegemised)

Kalju Karaski etteaste filmis, kus ta miilitsale seletab, kust ta ujus ja kus tal inimesed saarel vangis on, toob islandlastele ära seletades alati naeru näole. Et ta just sellele väikesele saaretäpile osutada oskab.

Täna on 02. juuli, ilus suvi on käes ja praegu õitseb siin kõik samamoodi, nagu kuu aega tagasi Eestis. Saar on paksult kogu maailma rahvuseid täis, nii et saarerahvas ise kipub selles massis hoopis ära kaduma.  Hotellides keeb elu ja vaatamisväärsuste ümbrused kihavad uute muljete saajatest. Kümne aastaga on kohad ja olud palju muutunud, turismihooaeg tunduvalt pikenenud ja turismindusest saanud lõpuks üks saareriigi tulutoovamaid majandusharusid. Seesugusel muutumisel on nii häid kui halbu külgi.  Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kuna minul hakkab üks eluetapp läbi saama ja suurlinna tuled teiseltpoolt Atlandi ookeani paistavad, tegin inventuuri ja võtsin sahtlitesse kogunenu välja.  Järgnevatel päevadel, nädalatel, kuudel hakkab siin ilmuma erinevaid lugusid, fakte, tähelepanekuid ja seoseid, mille avastamis- ja teadasaamisrõõmu tahan jagada.

Lisa kommentaar