Igasugust Islandilt

Kui legend Ingólfuri auvaiadest ja jumalate tahtest kõrvale jätta, siis mängis Reykjavíkki elama asumisel olulist rolli maa-ala sobiv asukoht. Mahe kliima, hea randumiskoht, küllaldaselt kasutuskõlbulikke sööda– ja põllumaid, ajupuud rannal, soised alad sooraua ja turba saamiseks, maast tulev kuum vesi, rikkalikud kalavarud, küllaldaselt linnumune ja hülgeid lähedalolevatel saartel, ning lõheküllus jõgedes tegi sellest suitsude lahest magusa tüki. Peale Ingólfuri surma vähenes Reykjavíki tähtsus ülikukohana ja peale aastat 1000 kaob Ingólfuri suguvõsa ajalooareenilt. Peamiseks väljaveokaubaks sai vatman ja Reykjavík hea püügimaana kaotas oma endise populaarsuse. Järgnevad sajandid läks elu praeguse pealinna maadel oma rada ja sealsed talumehed tegelesid traditsiooniliste talutoimetuste ja kalapüügiga. Rõhk läks Reykjavíkilt ümberkaudsetele piirkondadele. 13. sajandil sai Bessastaðirist kuninga maa ja kuningliku senešalli elukohaks ja 1226. aastal asutati Viðey saarele klooster, mis sai ajapikku üheks rikkamakas Islandil. Kaubanduse elavnemisega Euroopas 17. ja 18. sajandil, tekkis huvi panna igal maal alus kohalikule tööstusele. 18. sajandil keskpaiku otsustati ka Taani kuningavõimu alla kuuluva saareriigi ülesehitamiseks võtta tarvitusele abinõud. Reykjavíkki ehitati 16 maja tulevastele tööstusettevõtetele, milleks olid villa-, köie-, tünni- ja nahaparkimistööstus. Taanist ja Saksamaalt saadeti asjatundjad islandlastele ametit õpetama ja üsna pea töötasid eelpoolnimetatud aladel ainult islandlased. Üks aktiivsemaid tööstuse Reykjavíkki koondamise pooldajaid oli tolleaegne maavalitseja Skúli Magnússon (1711-1794), keda kutsutakse ka Reykjavíki isaks. Kogu oma valitsemisaja võitles ta tööstusalgete olemasolu eest Reykjavíkis. Ta laskis ehitada endale väärika elamu Viðey saarele, kus ta elas oma surmapäevani ning saarele on ta ka maetud. Elamu seisab saarel siiani.

Tööstusküla Reykjavík sai linnaõigused 18. augustil 1786. aastal, mil elanikke oli linna piirides vaid 167. 18. sajandi lõpupoole toodi ka kõik võimu- ja kultuuriasutused üle Reykjavíkki ja punkti pani i-le Reykjavíkis Alþingi taaskokkukutsumine 1845. aastal.

Reykjavíki esimesed tänavad

Esimene tänav, mis vastses linnas kohe peatänava funktsiooni kandma hakkas oli Aðalstræti, kus kõrgema võimu kandjad oma elamud ehitasid ja kus asus ka linna peakaev. Arvatakse, et Ingólfur Arnarsoni elamu seisis Aðalstræti ja Túngata tänavate ristumiskohal. 2001. aastal leiti siit arheoloogiliste väljakaevamiste käigus viikingiaja elamu, mis oli 16,8 meetrit pikk ja 5,8 meetrit lai ning selles oli suurim Islandil senini leitud 4 meetri pikkune tulekolle. Elamule ehitati ümber muuseum, mis kannab väljakaevatud elamu vanuse dateeringut: 871±2.

Aðalstræti majas nr 2, kus nüüd võib infokeskusest leida infovoldikuid Islandi kõigi osade kohta, peeti sajandeid kauplust. 1854. aastal ehitati vanale vundamendile uus maja, kus oli sajandivahetuseni kaupmees W. Fischeri pood. Temanimeline on ka kõrvalasuv Fischersundi põiktänav. Tänaval on oma algsel kujul säilinud vaid üks linna vanimatest majadest – tööstusrevolutsiooni ajal ehitatud Aðalstræti 10. Majas peatus aastatel 1857-1867 oma külastuskäikudel saarele Islandi vabaduse eest võitleja Jón Sigurðsson. Aðastræti ja Kirkjustræti tänavate nurgal oli kuni 1838. aastani linnaelanike viimne puhkepaik, seejärel hakati matma Suðurgata tänava surnuaeda. Aðalstræti tänava teises otsas seisab suur, 1863. aastal ehitatud puumaja, mis seisis omal ajal Reykjavíki peamise sadamasilla lõpus ja siit nimigi – Bryggjúhúsið – Sadamasilla maja. Maja keskel oli läbikäiguks auk, mis moodustas omamoodi linna väravad. 1888. aastal otsustas linnavalitsus, et Reykjavík on nüüd juba küllalt suur selleks, et majasid nummerdama hakata ja nr 1 otsustati anda Sadamasilla majale.

Aðalstræti 2 infokeskus ja kollane Reykjavíki maja nr 1, endine Sadamasilla maja

Kuni 19. sajandi lõpuni oli Reykjavík rohkem külakoht kui linn. 1870. aastal elas siin natuke üle 2 000 inimese, mis oli pea 3% Islandi elanikkonnast. Sel ajal hakkas Islandi ühiskonda vaikselt elu sisse tulema, eluviisid muutusid ja sajanditepikkune eraldatus teistest maadest lõppes. 1910. aastal oli Reykjavíkis elanikke peaaegu 12 000, mis oli 12% saare elanikest  ja 2010. aastaks oli elanike arv suurenenud juba 117 500 inimeseni.

Reykjavíki kesklinna südames asub Austurvölluri väljakul esimesel pilgul tähelepandamatu maja, mille laotud kiviseinade taga on Islandi kõrgeim seadusandlik esindusorgan Alþingi.

Teadaolevalt alustasid Islandi asustamist Norrast tulnud inimesed ja enne, kui esimene asukas saarel oma kanda kinnitas, käisid paljud seda kauget maanurka kaemas. Teatakse viikingist Naddoðurist, kes olevat 9. sajandi keskel purjetanud saarele, millel tema jutu järgi nime polnudki, nii et ta nimetas saare Snælandiks- Lumemaaks.

Seejärel räägivad ürikud Rootsi viiking Garðar Svavarsonist, kes ringi ümber saare purjetas ja peatus seejärel praeguse Húsavíki linnakese lähedal. Ta andis saarele ambitsioonika nime-  Garðarshólmi – Garðari laid, ent pidama ta ei jäänud. Tema meeskonnast jäid Islandile elama kolm liiget: Náttfari nimeline mees ja tema kaks orja. Nad elasid Náttfaravíki lahe ääres Põhja-Islandil.

Järgmisena räägitakse Flóki Vilgerðarsonist, ehk Kaarna-Flóki nimelisest Norra viikingist, kes rahvajutu järgi olevat kaarnaid merel navigatsioonivahendina kasutanud. Tema kolmest lendu lastud linnust juhatanud viimane teed Islandile. Flóki teadis saarest juba varasemate rändurite juttudest ja nii maabus ta loomi ja elamiseks vajalikku täis laevaga Islandil, mõttes saarele paikseks jäämine. Kalasaak oli Flóki meestel saabumise suvel niivõrd hea olnud, et heinategu ja talvetagavara kogumine ununes sootuks ja kevadel sai kari otsa. Vihane Flóki olevat Vatnsfjörðuri fjordis mäe otsa roninud ja sealt üleni jääs fjorde nähes Islandile igaveseks jäise nime andnud, ning Norrasse tagasi purjetanud.

Esimesena jäi siin paikseks 870. aasta paiku randunud üliku soost Ingólfur Arnarson. Ka tema tuli Norrast. Nähes enda ees saart merest tõusmas, otsustas Ingólfur lasta jumalatel endale soodne elupaik kätte näidata ja heitis oma auvaiad üle parda. Sinna, kuhu lained need välja uhusid, lubas ta elamise luua. Auvaiad olid nagu paganausuliste jumalakujud, millesse omanikud olid lõiganud enda tunnusmärgid: päritolu, nime ja jumalad, keda nad enim kummardasid. Peale auvaiade ookeani heitmist randus Ingólfur Ingólfshöfði maaninal ja veetis oma esimese talve seal. Teatakse, et  Ingólfuri naine oli Hallveig Fróðadóttir, poeg Þorsteinn, kasuvend Hjörleifur ja orjad Vífill ning Karl. Orjad otsisid Ingólfuri auvaiasid kolm aastat ja leidsid need lõpuks edelast suure lahe rannalt, kus maast tõusid suitsusambad. Oma otsingutel jõudsid orjad teisel aastal Hjörleifshöfði maaneemele, kus Ingólfuri kasuvend oli otsustanud paikseks jääda ja leidsid ta sealt surnult. Otsekohe pöördusid nad tagasi ja viisid teate Ingólfurile, kes samas teele asus, et kätte maksta. Selgus, et Hjörleifuri Iiri päritolu orjad olid tema ja ta meeskonna tapnud, naised kaasa võtnud ja laevaga põgenenud. Ingólfur sai nad kätte lähedalasuvatelt saartelt. Ta tappis kättemaksuks kõik orjad ja nimetas saared orjade päritolu järgi Läänemeeste saarteks, ehk Vestmannaeyjar. Seejärel naases ta ja veetis teise talve Hjörleifshöfði maaneemel. Kolmandal talvel elas ta Ingólfsfjalli mäe all. Kolmandal aastal leidsid orjad auvaiad kohas, mis nende meelest polnud pooltki nii hea, kui senised viljakad maad, aga Ingólfur pidas oma lubadust ja pani oma elamu püsti Reykjavíkis – Suitsude lahes. Orjadele andis ta vabaduse ja talupidamiseks tükikese maad. Arvatakse, et koht, kus Ingólfur Reykjavíkis elas, on praegusel Aðalstræti tänaval, ent maa-ala, mille ta enda omaks kuulutas, oli tohutult suur. See ulatus Hvalfjörðuri fjordist läänes kuni Ölfusá jõeni lõunas.

Maa asustamisel tekkisid rahva juurdetulekul ka omad reeglid. Meestele kehtis reegel, et keegi ei tohtinud suuremat maad oma valdusesse võtta, kui ta suutis koos oma meeskonnaga päeva jooksul lõketega katta. Naised said maatüki, mille ümber nad kevadise päikesetõusu- ja loojangu vahel jõudsid kaheaastast hästisöönud mullikat ajada.