Pruulijate kuningas

Saurbæri talukoht Villingaholti maakonnas on väike ja nüüdseks mahajäetud, aga varem oli siin ühe kitsa valdkonna eraettevõtluse keskus ja siin valitses kuningas, kes jäi oma vastuseisus kitsarinnaliste ametnike võimule võitmatuks.

Aastal 1915 hakkas Islandil kehtima alkoholikeeld ja järgnevaid 7 – 20 aastat (1922. aastal lubati kergemate veinide tarbimist) tuntakse keeluaastatena. Sel ajal valitses üleüldine arvamus, et täielik alkoholikeeld on see ainuõige tee ühiskonna probleemide lahendamisel. Tekkisid karsklaste klubid ja valitsus saatis mööda maad laiali nuhid, kes pidid eos hävitama ettevõtlikud isepruulijad ja nende toodangu. Islandi talumees on enda ja omakste eest läbi aegade hoolitseda osanud ja pea igas külakonnas oli keegi, kes kasutas tekkinud olukorda töövõimalusena.

Höskuldur Eyjólfsson tuli Saurbæri tallu 1925. aastal. Ta oli tuntud hobusetalunik, sõnakas ja tubli töötegija. Höskuldur teadis nii mõndagi pruulimisest ja oli keeluaastatel selle ala tõeline teerajaja. Kogu lõunarannikul sosistati üsna pea Saurbæris toodetud jumalikust märjukesest, mis ei jäänud oma kvaliteedilt sugugi maha raskesti kättesaadavatest välismaa veinidest. Müük ja transport olid hästi korraldatud ja tootmine oli selline, et kui mujal maakondades kutsuti kodupruuli ‘humalaveeks’, siis lõunakaldal oli see ‘Höskuldur’.

Lõpuks jõudis kuuldus Höskulduri toodangust ka valitsuse kõrvu. Läbiotsimise käigus leiti Saurbærist kaks õlitünni alkoholiga ja mõningad töövahendid. Höskuldur ei eitanudki, et ta pruulib, aga ütles, et teeb seda hobuste tarbeks. Seda keeldusid võimumehed uskumast ja Höskuldurile määrati karistuseks trahv. See aga ei pidurdanud tootmist ja Höskuldur jätkas innukalt pruulimist. Ta ütles hiljem, et tema kundede hulgas olid olnud ka kõrgeimad võimumehed. Teda peeti tihti tema müügireisidel kinni, ent Höskulduri leidlikkusel polnud piire. Kord võeti ta kinni Reykjavíkis ja pandi politseiautosse. Kui ta sealt välja astus, ei leitud talt midagi, ent hiljem leiti politseiniku esiistme alla torgatud täis pudel.

Nõudlus kesvamärjukese järgi oli suur, eriti suurtel kogunemistel ja lammaste kokkuajamistel. Nende kogunemiste ajaks oli Höskuldur peitnud pudelid ümbruskonda laiali ja kui kaubad koos, juhatas ta mättad kätte. Kord, kui ta pidi kesvamärjukese jälle lambaajamisteks kogunemiskohta toimetama ja teadis, et võimuesindaja on ka sinnapoole teel, võttis ta nõuks tollega kampa lüüa, et vähem tähelepanu äratada. Eelnevalt oli ta kõik pudelid hoolikalt sadulakattesse paigutanud. Kuigi teda korduvalt kinni peeti ja tema elamises läbiotsimise korraldati, ei leitud midagi, millest kinni hakata kuni võeti pihile talus kostil olev poiss, kes pruulimise varustuse kätte näitas. Höskuldur arreteeriti ja 1934. aastal mõisteti talle karistuseks paar kuud vangistust ja trahv.

Sellega ei olnud ta aga oma äri lõpetanud. 1938. aastal kolis ta Saurbærist Borgarfjörðuri fjordi ja kui võimumehed talle sinna külla läksid, leidsid nad aami laagerduvat rabarberiõlu. Aam oli kiiruga suletud ja selle avamist ei lubanud ta mingi hinna eest. Kui järgmisel korral tagasi tuldi, oli tünn tühi.