Eyjafjölli mägede külgedel on palju kaljukoopaid, nendest tuntumad on Seljalandi talukohast idapool asuvad Paradísarhellir, kus leidsid varjupaiga 16. sajandi armastajad rikas Stóra-Borgi talu peretütar Anna ja lindprii Hjalti; Steinahellir Steinari talukoha juures, kus kuni 19. sajandini Parlamendi istungeid peeti ja veidike enne Skógari asulat asuvad Drangslíði mitmed koopad, mida kasutati kariloomade varjupaigaks.
Rútshelliri koopaelamu Hrútafelli talukoha juures on teadaolevalt Islandi vanim allesolev inimkätega ehitatud elamu.
Drangshlíði mäerüngastest möödudes avardub ida poole liustikuliivade, Skógari asula ja Skógarfossi kose vaade.
Skógaris on maakonna kool ja koduloo- ning transpordimuuseum, kus muude ajalooliste eksponaatide seas on ka sild aastast 1921, mis viis üle Jökulsá jõe Sólheimasanduri liivikul. Koduloomuuseum on pilgeni täis esivanemate kummalisena tunduvaid tööriistu, majapidamis- ja tarbeesemeid, käsitööd ja muusikariistu, mäenõlval seisvatest vanadest majadest rääkimata. Muuseumi hing, 90-aastane Þórður Tómasson on sinna kokku kogunud oma rahva ajaloo nii lähemalt kui kaugematest Islandi otsadest.
Skógaris pani oma jala Islandi pinnale üks saare asustajatest Þrasi Þórólfsson, kes olevat oma kulla ja väärisesemed kirstuga Skógarfossi kose alla peitnud.Vaatamata külameeste pingutustele kirst kätte saada, polevat see siiamaani veel õnnestunud ja vikerkaar üle 60 meetri kõrguse veekanga annab märku ikka veel kose all olevast varandusest.
Ülevalt läheb matkarada Fimmvörðuhálsile ja üle selle ka Þórsmörki, kuhu peaks Skógarist kümne tunniga kohale jõudma.
Skógarist edasi sõites võtavad teelist vastu liivad: Skógasandur ja Sólheimasandur, mille vahelt voolab mere poole Jökulsá jõgi Sólheimasanduri liivikul. Kuna Liustikujõel on Islandil palju nimekaime, siis lisatakse selguse huvides täpsustav kohanimi, nagu Sólheimasanduri liivik.
Mýrdalsjökulli liustikust allpoole roomavat Sólheimajökulli 8 kilomeetri pikkust ja 1-2 kilomeetri laiust liustikukeelt saab päris ligidalt uudistada
Kliima soojenemise tõttu kiirelt taganev liustik on endast maha jätnud kilomeetrite pikkuse “saba” kivirünkaid, vesiliivaga auke ja vagudes kõnnumaad. Mýrdalsjökull on Islandi suuruselt neljas, 590 km² suurune liustikuala. Tema kõrgeim tipp on 1480 meetrit ja tema jäise katte all puhkab ettearvamatu Katla, mis on saare asustamisest peale pursanud 20 korda. Niipalju kui on ületähendusi nende pursete kohta, on kirjeldused alati ühtemoodi: õudne ja hirmuäratav. Vulkaaniline tegevus kestis kahest nädalast kuni viie kuuni ja vallapaiskunud hädaohtlikud tulvaveed võisid kulmineeruda tunniga ja seejärel vaibuda, et ette hoiatamata jälle vallanduda ja kõik oma teelt puhastada. Katlat loetakse üheks Islandi ohtlikumaks vulkaaniks ja seostatakse mungakloostri vihase majapidajannaga. Selle kohta on alljärgnev jutt:
See juhtus ajal, kui Þykkvabæri talukohas oli juba mungaklooster. Kloostri abtil oli Katla nimeline majapidajanna, kelle iseloom ei olnud just kõige parem. Katlal olid sidemed allilmaga ja tal olid nõiapüksid, nagu seitsmepenikoormasaapad. See, kes need jalga tõmbas, ei väsinud kunagi jooksmast. Katla kasutas pükse vaid hädaabinõuna. Katla tujukust ja tema teadmisi nõiakunsti alal pelgasid paljud, isegi kloostri abt. Kloostris oli karjapoiss Barði, kes Katlalt pahatihti kõva sõna kuulis, kui mõni loom karja kokkuajamisel puudu oli. Kord sügisel läks kloostri abt pidustustele ja võttis oma majapidajanna kaasa. Katla soovis, et kogu kari oleks tema tagasitulekuks koju aetud, aga karjapoiss ei leidnud kõiki loomi üles ja ta tuli mõttele kasutada nõiapükse. Nüüd suutis ta joosta kiiremini kui kunagi varem ja ta leidis üles kõik lambad kuni viimaseni. Kui Katla koju jõudis, sai ta kohe aru, et Barði on tema pükse kasutanud. Äkilises vihas uputas ta Barði vadakuvaati. Keegi ei teadnud, mis karjapoisist saanud, kuni talve saabudes hakkas vadak ära kuivama ja kuuldi Katlale öeldud sõnu: “Varsti hakkab Barði paistma”. Katla mõistis, et tema tegu tuleb välja ja tahtis karistusest pääseda. Ta tõmbas jalga nõiapüksid ja pistis liustiku poole jooksu. Kuna teda sellest peale enam ei nähtud, arvati et küllap ta viskus liustikulõhesse. Veidikese aja pärast paiskus liustiku alt tohutu veevool kloostri poole ja usuti et Katla olevat seda põhjustanud. Sellest peale kutsutakse liustikulõhet Katla lõheks ja tühermaad Katla liivikuks.
Igasugust Islandilt 