Kui Taani 1940. aastal vallutati, kuulutas Alþingi, et kuningas on võimetu Islandi üle valitsema ja saarel valiti ajutine riigipea, kellele oli antud kuningavõim. Selleks sai Islandi suursaadik Kopenhaagenis Sveinn Björnsson (1881-1952). Vastavalt Taani ja Islandi vahel 1918. aastal sõlmitud kokkuleppele võisid mõlemad pooled kokkuleppe üles öelda enne selle lõppemist, 1943. aastal. Paljude Islandi poliitikute arvates oleks õigem olnud kohe, aastal 1942 leping lõpetada, sest taanlased olid võimetud oma osa lepingust täitma. Teised olid jälle seisukohal, et oleks autu Taani okupatsiooni ära kasutades lepingut selliselt lõpetada. Vastuolijate leeriga liitusid ka britid ja ameeriklased, kes kartsid, et sakslased võivad islandlaste lepingu lõpetamist Taaniga valesti tõlgendada ja neid kõige kurja juureks pidada ning rünnata. Lõpuks otsustati leping lõpetada ja vabariik välja kuulutada 1943. aasta lõpus, Taani olukorrast olenemata.
1944. aasta mais võeti Taanist eraldumise otsus vastu rahvahääletusel, millest võttis osa 98,6% valijatetest, kellest ainult 377 olid otsuse vastu. 17. juunil, Islandi vabadusvõitleja Jón Sigurðssoni sünnipäeval, kuulutati Þingvelliril suurte pidustustega ja lausvihma all välja Islandi Vabariik. Samas valiti vabariigi esimene president, kelleks sai ajutiselt, kuni põhikirjajärgsete valimisteni, Sveinn Björnsson. Sellest peale on 17. juuni Islandi rahvuspüha.
Toomkirik ja Alþingi maja, tagant paistab Hallgrímskirkja tornitipp
Igasugust Islandilt 
Lisa kommentaar