Maja ookeani ääres

Oktoobris ja novembris on jäänud veel paar vaba perioodi mil saab nautida privaatset olemist meie kalurimajakeses.

Majake ookeani ääres sai lõpuks kohandatud olemiseks ka teistele kui oma pere liikmetele. Ja Garðurist olen ma juba kirjutanud. Niisiis:

Soovid Sa ärgata linnulaulu ja Atlandi ookeani häälte saatel? Kui jah, siis on Sul võimalus nautida seda kõike Islandil meie hubases majakeses.

Merekarbiliiva rand on lühikese jalutuskäigu kaugusel.

Maja asub ainult 13 kilomeetri kaugusel lennujaamast. Maja on kolme korruseline. Esimesel korrusel on avatud köök, söögiruum ja kaks magamistuba. Teisel korrusel on läbi maja kulgev avar katusealune tuba. Parima vaate Atlandi ookeanile ühelt poolt ja Faxaflói lahele teisele poolt saab just seal asuvatest akendest. Keldrikorrusel asub vannituba, kuivatusruum pesumasina ja kuivatiga. Vannitoas on nii vann kui dussikabiin.

Esimesel korrusel on kolm üksikvoodit. Neis üks asub eraldi toas. ülemisel korrusel on üks kahekohaline voodi.

Majal on pikk ajalugu. Maja ehitati 1925 aastal hukkunud laevadelt saadud tugevast puidust. Teise maailmasõja päevil kasutasid peatuskohana maja ülemist korrust Briti ja Ameerika sõdurid.

https://www.airbnb.com/rooms/27182440?location=Gar%C3%B0ur%2C%20Iceland&s=bjX4ZPTR

20180723_185933

Advertisements

Häid jõulupühi!

Õhtuks lubab vägevat tuisku ja tormi. Paljude meelest pole midagi rohkem Islandit iseloomustav kui eriliselt võimas tuul. Sama arvavad ka Fääri saarlased, aga oma kodu saarte tuule kohta. Aastaid tagasi astusin seal lennukist maale ja tuul tahtis jalad alt puhuda, seljataga astunud kohalik kiitis selle peale, et PALJU PAREM TUUL KUI ISLANDIL!

Ka Fääri saartelt pärit lauljatar Eivör laulab oma inglihäälel tantsivast tuulest.

 

 

23.12.2013 püha Þorlákuri päev. Käisime surnuaial.

Islandlastel on kena komme oma siitilmast lahkunud pereliikmeid jõulude ajal eredalt mälestada. Kui esimest korda seesugust tulevälja nägin oli esimene mõte, et lõbustuspark on end linna servale sisse seadnud.

2013-12-23 20.25.54

2013-12-23 20.25.38

Puuristidele kinnitatakse teibiga kolm lambipirni ja hauakivide ette pannakse tavaliselt helendav rist.

Sel aastal tulevad valged jõulud. Käisime kesklinnas jõulumeeleolu otsimas

Eile otsustasime tuttavaga iga-aastasele jõulutulede ja kaunite väljapanekute otsingule minna. Kesklinna nagu tavaliselt, et kondame kõigepealt disainerite poekesed ja butiigid läbi, jalutame Skólavörðustígurilt alllinna, joome mõnusalt vesteldes tassikese kuuma ja Laugavegurilt tagasi ülesmäge Hallgrímskirkja kiriku juurde. Tavaliselt oleme sel teekonnal kinni püüdnud selle mõnusa ,rahuliku, lõhnava,  õnneliku jõulutulekutunde, aga mitte sel aastal.

See, mida me sel aastal oma üllatuseks ei leidnudki, oli jõulumeeleolu. Arvestades olukorda riigis, kodude sundmüüke, töötust, hinnatõuse ja sellest tingitud rahva meeleolu, ei peaks enam imestama. Aga kahju. Sel aastal siis sedamoodi.

njálsgata

valged jõulud

Hallgrímskirkja

palve 1939

Jumal õnnista Islandit!

 

C´est la Vie – Prantsuse tursapüüdjate karm meremeheelu Islandi rannikul

 

Prantsuse purjelaevad islandi vetes muutusid tavaliseks juba alates 17. sajandist. 1825. aastast algas aga prantslaste tõsine tursapüük Islandi rannikul ja kestis kuni II maailmasõja lõpuni. Sel perioodil kadus külmadesse vetesse ligi 400 laeva ja umbes 4000 meremeest leidsid siin oma viimse puhkepaiga. Mehed olid terve püügiaja karmil ookeanil õõtsuval alusel oma hädadega üksi, maale ei olnud neil mingit asja. Kui nad maale sattusidki, siis vaid selleks, et oma kulunud riidetükke jões loputada või valusatele kätele kaitseks oma pisku konjaki ja küpsisejao eest külaelanikelt kindad osta. Islandlastest ja elust saarel oli neil vaid üsna ähmane ettekujutus.

Mis tõukas meremehi väikestel purjelaevadel sellistesse rasketsse tingimustesse külmale ja ohtlikule Islandi rannikule? Tursk on läbi aegade olnud Põhja-Euroopa rahvastele kuldaväärt söögipoolis. Peale ristiusu vastuvõtmist keelas katoliku kirik lihasöömise 166 päeval aastas ja seetõttu suurenes tunduvalt nõudlus kala järele. Sobivaks kalaks, mis säilis kaua ja talus transportimist, oli tursk. Vajadus soolatursa järele oli Kesk- ja Lääne-Euroopa maades kuni 19. sajandini ülisuur. Lihtinimestele tegi sellise proteiinirikka söögi kättesaadavaks ka soolakala hind, mida hoiti all meremeeste raske töö hinnaga. Kalapüügi suurenemisega kasvas ka hukkunud ja kadumaläinud laevade hulk ning ohvrite arv. 1888. aastal hukkus Islandi rannikualadel 163 Prantsuse meremeest ja järjest rohkem hakati rääkima peatuskohast ja abiandmise paigast Islandi rannal. Kulus siiski aastakümnend, enne kui prantslased said end Islandi pinnale maha toetada. 1902 aastal ehitati Reykjavíkki Prantsuse haigla – Franski spítalinn, mille järgi sai Frakkastíguri tänav oma nime. 1903.-1904. aastatel ehitati ka Fáskrúðsfjörðurisse Prantsuse haigla, 1907. aastal valmis fjordis Hafnargata tänaval maja haigla arstile ja konsulile ja 1909. aastal kerkis Reykjavíkki seda ajajärku siiamaani meenutav ajalooline Prantsuse konsuli maja Höfði.

Teeviidad ja sildid on Fáskrúðsfjörðuri fjordis nii islandi- kui prantsusekeelsed

Idafjordid: Djúpivogurist Fáskrúðsfjörðurini

Djúpivogurist umbes viie kilomeetri kaugusele jääb Teigarhorn, mis on kuulus oma eriti rikkaliku tseoliitide leiukoha poolest. Teest veidi allpool seisev vana elumaja on aastast 1882 ja selles elati kuni 1988. aastani. Üks maja elanikest, Djúpivoguri kaupluse juhataja tütar Nicoline Weywadt (1848-1921) oli esimene naine Islandil, kes õppis Kopenhaagenis fotograafiat ja kivimite teadust. Nicoline pildistas põhiliselt Idafjordide rannakülasid ja inimesi ning kogumik tema fotoplaate on tallel Islandi Rahvusmuuseumis. Kui edaspidine mööda fjorde liikumine on mingil põhjusel piiratud, võib seada suuna sisemaa poole. Egilsstaðiri linna saab Berufjörðuri fjordi põhjast viivat teed mööda. Öxiks kutsutud tee on peaaegu 19 kilomeetri pikkune, kohati väga järsk ja tõuseb 532 meetri kõrgusele, ent pakub unustamatuid vaateid.

Edasi mööda fjorde liikudes jõuab teeline laiast ja roheliselt Breiðdaluri orust läbi sõites Breiðdalsvíki asulasse, kus kivihuvilistel tasub teha peatus. 210 elanikuga kohakesest leiab kivimuuseumi, kus on välja pandud umbes 2000 erinevat kivi-iludust. Kõik eksponaadid on leitud ja kohale tassitud ümbruskonnast umbes 50 kilomeetri raadiuses.

Kivimuuseumi riiul, kus tagapool paistavad süsimusta obsidiaani ja säravvalge kvartsi ülisuured eksemplarid.

Breiðdalsvíki lahest välja järgmise fjordi poole sõites jääb teele Snæhvammuri talukoht, kust 1893. aastal leiti iidsest matmispaigast arvatavalt vähemalt 1000 aastaseid ehteid. Neid võib imetleda Islandi Rahvusmuuseumis Reykjavíkis. 18. sajandi teisel poolel leidis sellesama talu ukse ees oma lõpu jääkaru, kes oli jälitanud naaberfjordist, Stöðvarfjörðurist jalgsi tulnud meest.

Stöðvarfjörður on väike, Atlandi ookeani lainetele avatud fjord, mille kaldal paikneb 223 elanikuga samanimeline asula. Kauplemist alustati fjordi ääres 1896. aastal ja kirik kerkis 1925. aastal, siis kui rahvast hakkas juurde tulema. Kirik pakub tänapäeval Islandil arvatavasti üht erilisemat öömaja kuni kümnele inimesele. Võimalusel võiks astuda sisse kohaliku elaniku Petra Sveinsdóttiri juurde ja üle vaadata tema kivikollektsioon, mida vana daam on kogunud terve oma elu jalutuskäikudelt ümberkaudsetesse mägedesse (kahjuks suri vana daam hiljuti, aga tema pere hoiab kivikollektsiooni ja traditsiooni edasi). Tema hobi toob igal aastal kokku umbes 25 000 huvilist üle terve maailma.

Idafjordide elanike kohta on öeldud, et nad on segu mereröövlite ja Prantsuse meremeeste järeltulijatest. Kuigi ametilikult pole selline klassifikatsioon kinnitust leidnud, oli 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseaastateni siinse Fáskruðsfjörðuri fjordi ääres Prantsuse meremeeste põhiline peatuspaik Islandil. Kuskil mujal pole sellest ajajärgust nõnda palju mälestuskilde järel kui siin. Fáskrúðsfjörðuris on elanikke 667 ja põhiliselt tegeldakse siiani kalapüügi- ja –töötlemisega. Koht saab nime fjordi tipus asuvalt 161 meetri kõrguselt kaljusaarelt Skrúður. Kauplemise algusaastaks võib lugeda 1890. aastat, kui elanike arv fjordis hakkas kasvama ja Prantsuse kalapüüdjate reisid Islandi rannikualadele muutusid eriti tihedaks. Prantsuse meremeeste elust Islandil on väljapanek Búðarvegur 8 asuvas majas Templarinn ja Prantsuse Vabariigi aastapäev 14. juuli on lipupäev ka Fáskrúðsfjörðuris.

 

Idafjordid

Berufjörður on Idafjordide lõunapoolseim laevaliiklusele avatud fjord. Kaks temast veelgi lõuna poole jäävat fjordi: Hamarsfjörður ja Álftafjörður on skääride ja liivalaidudega ookeani poole suletud. Nenede vahele jääb neem Melrakkanes – Polaarrebase neem, mis on oma nime saanud sellelt ainsana Islandil algselt olnud imetajalt. Rahvajutt teab aga teisiti:

Polaarrebased tulevad Islandile

Kord peatus üks islandlane üle talve Soomemaal. Talus elanud vana naine soovis, et mees jääkski tema juurde, ent mees ei tahtnud naisega mingit tegemist teha ja lahkus kevade tulekul. Naine sai selle peale vihaseks ja haudus kättemaksu. Ta võttis kaks rebast, pani nood Islandi poole purjetavale laevale ja luges neile peale, et seal peavad nad paljunema ja nende arv mitmekordistuma, ning et saarlased ei saa neist mitte kunagi enam lahti. Saarele saabumisel pidid rebased ründama esimesena nähtud elusolevust. Naine arvas, et rebased näevad esimesena saare elanikke ja teevad neil elu kibedaks, ent laev rebastega randus Idafjordides ja rebased jooksid laevalt neemele, mida hakati sestpeale kutsuma Polaarrebase neemeks. Seal märkasid nad lambaid ja need olidki esimesed elusolendid, keda nad saarel nägid. Sellest ajast peale on polaarrebased tunduvalt paljunenud ja nad ründavad lambakarju üle terve Islandi.

Teel Berufjörðuri poole leiab selle Islandi neljandiku kõige erilisemad ja kenamad rannad. Iga käänaku tagant avanevad uued aukartustäratavad vaated täis erivärvilisi kaljunukke, unustamatuid lahesoppe ja liivaseid abajaid.

Idafjordidesse viib  Þvottaskriður kaljuseinte ja Atlandi ookeani vahelt isegi vihmase ilmaga muljetavaldav tee. Ees paistab 483 meetrit kõrge mägi Mælifell.

Ookeani poole vaadates paistavad skäärid ja saared nagu pärlid niidi otsas, “väärtuslikeim” nendest umbes 2 km² Papey saar, mida seostatakse Iiri munkadega, kes Islandil enne Norrast saabunud maa asustajaid elasid. Samas ei ole Papey saarel korraldatud väljakaevamised seda arvamust kinnitanud.

Seni vastuseta küsimusi on veelgi, nagu see, et kas Hamarsfjörðuri fjordis peatusid roomlased. Sealt leitud Rooma mündid on aastatest 270-282 pKr ja siiani ei ole nendele leidudele mingit ühest seletust. Kindlasti paljastab siinne vinge ookeanituul veel nii mõnegi ajalugu muutva või täiendava saladuse.

Vana kauplemiskoha Djúpivoguri ümbrus on täis erilisi, miljoneid aastaid tagasi kivistunud laavamälestisi, mida jääaja liustik ei suutnud siluda. Kindlasti jääb pilk pidama ka Idafjordide püramiidile, 1069 meetrit kõrgele Búlandstinduri mäele. Djúpivoguris elab 344 inimest, kohal on üle 400 aastane kauplemiskoha ajalugu ja sadamas seisab endiste kaubandusaegade mälestuseks Langabúð – Pikkpood aastast 1790.

Langabúð püstitati Taani kaupmeeste poolt 18. sajandil kohale, kus Saksa kaupmehed alustasid kauplemisega 1589. aastal.

Pikapoe alumisel korrusel on muude väljapanekute seas ka Djúpivoguri lähedal sündinud Islandi skulptor Ríkarður Jónssoni (1888-1977) tööd ja elu tutvustav näitus. Ka maja pööningul võib leida üht-teist huvitavat, muuhulgas Murmanski laevalt 1967. aastast pärit Vene kinofilme ja kirstu, millega käib kaasas järgmine lugu:

Kirst olevat sama vana kui maja või veelgi vanem. Kirstus hoiti kallimaid kaupu ja selletõttu oli see hiirte ja rottide eemalhoidmiseks metallplaatidega üle löödud. Kord Taani kaubandusmonopoli ajal juhtus nii, et sügisel kui poehooned suleti ja poepidajad Kopenhaagenisse sõitsid, oli Búlandsnesi neeme sulane kirstu kinni jäänud. Möödus talv ja kui kaupmehed järgmisel kevadel taas Djúpivogurisse saabusid ja poeuksed avasid, leidsid nad kirstust end rosinatest ja ploomidest paksuks söönud poisi.

Edasi Idafjordidesse: Höfn – Hvalnesi neem

Hornafjörðuri fjordi ja Lóni vaheline tee viis aastaid üle Almannaskarðikuru. Ühele poole jääb seal 488 meetrine Skarðstinduri tipp ja teisele poole 888 meetrine Fjarðarfjalli mägi. Vaate kohta kurult on öeldud, et kes pole sealt Ida-Skaftafelli maakonda päikeselisel suvepäeval näinud, pole Islandit näinud. Nüüd viib sellest ohtlikust kohast läbi 2005. aastal avatud 1 300 meetrit pikk tunnel.

Lón on Ida-Skaftafelli maakonna kõige idapoolsem piirkond, mis paikneb kahe „nurga“ vahel: Vestrahorn lõunast ja Eystrahorn idast. Ümberringi on vaateväljas mäeahelikud ja vaid lõunast avardub vaade ookeanile. Syðri-Fjörðuri talukohas näiteks ei näe päikest septembri lõpust kuni märtsini. Orgudes voolavad arvukad jõed, millest suurim Jökulsá í Lóni, voolab Vatnajökulli liustiku idaosast alla, jagades Lóni piirkonna kaheks. See piirkond on tuntud nii esimese kauplemiskohana peale kaubandusmonopoli tühistamist, kui ka mitme kuulsa isiku poolest. Papafjörðuri fjordis asuval Papósel, mida teati saare asustamisest peale kui Iiri erakmunkade endist elupaika, kaubeldi alates 1861. aastast pea 40 aastat kuni kauplus sealt Höfni üle viidi. Þórisdaluri talukohas elas Islandi tuntud loodusteadlane ja parim arst, keda maal seal ajal leida võis – Þórður Þorkelson Vídalín (umbes 1661-1742), Islandi piiskop Jón Vídalíni vend ja arvukate rahvajuttude tegelane.

Þórðuril oli talus majapidajanna Helga, kel sündis temaga laps. Helga vabanes vastsündinust nii, et viis lapse välja surema. Selle eest mõisteti ta Alþingil uppumissurma. Päeval, mil Helga uputati, oli Þórður kala püüdmas. Teised märkasid, kuidas ta äkki üleni paiste läks, nii et hõbenööbid tema jakilt ära kukkusid. Kui ta oli niiviisi väheke aega olnud, ütles ta et nüüd on kõik lõppenud ja muutus endiseks. Mõned ütlevad, et Helga olevat juba enne kaks nende last niiviisi surmanud, aga Þórður olevat tema tegusid varjata aidanud. Seekord ta seda aga ei teinud, kuigi oleks olnud võimalik.

Vastsündinud laste välja surema kandmine oli Islandil esimesel aastatel pärast ristiusu vastuvõtmist lubatud seadusega. Rahvajutud räägivad niisuguste laste hingede tagasipöördumisest ja kirjeldavad, kuidas roostepruunid väljakantud püüdsid end vaid küünarnuki ja põlve toel ühel küljel edasi liikudes igal võimalusel inimeste jalgade vahele saada, kui nood nendes paigus liikuma juhtusid. Tuntuim sellesarnane rahvajutt on Emakene, karjapiiga.

Kord oli talus töötüdruk. Ta oli jäänud raskejalgseks, lapse sünnitanud ja selle välja kandnud, nagu seda tehti enne kui sellisele teole ranged ettekirjutused, trahvid või surmanuhtlus peale pandi. Natuke hiljem kutsuti seesama tüdruk vikivakile, peole, mida maal vanal ajal üsna tihti peeti. Tüdruk oli vaene ja tal ei olnud peoriideid, mida sellisel puhul vaja oleks läinud. Nii ei saanudki ta peole minna vaid pidi nukralt kodus istuma. Ükskord, kui jälle selline pidu tulemas oli, lüpsis tüdruk koos teise naisega karjaaias lehmi. Seal hakkas ta oma muret kurtma, et tal pole peole minekuks riideid selga panna ja samal ajal, kui ta viimase sõna ütles, kuulsid naised karjaaiast öeldavat:

„Emakene, karjapiiga,

ära tunne muret liiga;

laenan sulle oma kaltsu

oma kaltsu,

sulle tantsuks.“

Karjatüdruk, kes oli oma lapse välja surema kandnud, tundis selles sõnumis ära oma teo ja ehmus nii, et kaotas mõistuse terveks eluks.

1943. aastal lõi Islandi tuntud skulptor Ásmundur Sveinsson (1893-1982) rahvajutu ainetel samanimelise teose.

Stafafell on Lóni kirikukoht. Esimesed andmed Stafafellist pärinevad 10. sajandist, kui Norra kuninga poolt islandlastele ristiusku tooma saadetud vend Þangbrandur Stafafelli talu peremeest usku pöörata ei suutnud ja suures vihas tolle tappis. Praegune kirik on ehitatud 1866. aastal.

Samas kandis, Bæri nimelises kohas, elas Islandi esimene seadusekuulutaja Úlfljót. Saare asustamise algusaastail puudusid ülemaalised seadused ja nii saadeti Úlfljót Bæri talukohast Norrasse, et ta tutvuks seal seadustega, mis Islandi oludega kõige paremini sobiksid. Nii valmis norrakate Gulaþingi seadusi eeskujuks võttes islandlaste seaduskogu.

Lóni kõige idapoolsem koht on Hvalnesi neem, kus Eystrahorni mäe all seisab samanimeline talukoht. Siin randusid 1627. aastal mereröövlid Alziirist. Inimesi nad eest ei leidnud, sest nood olid hülgepüügile läinud, aga kõik mis kätte saadi, rööviti või hävitati. Edasi viib tee Idafjordide lugusid täis käändudesse.

Höfn II maailmasõjas

1940. aasta aprillis tungisid saksa väed Taani ja Norrasse. Britid vastasid sellele sama aasta mais Islandile tulekuga. Oma positsiooni kindlustamiseks Põhja-Atlandil astus 10. mai 1940. aastal Briti sõjavägi Reykjavíkis maale ja lühikese ajaga loodi baasid üle terve saare. Muuhulgas uuriti lennukite maandumistingimusi ka Hornafjörðuri fjordis, selle lõunapoolsel rannaribal Suðurfjörur. Tingimusi peeti sobivaiks ja sinna ehitati kiirelt angaar ning kaks maandumisrada.

1941. aastal sõlmis Islandi valitsus Ameerika ühendriikidega lepingu saare kaitsmise kohta ja juba 1942. aastal saabusid esimesed ameeriklased Höfni, kus olid juba ees inglased. Hornafjörðuri fjordi kerkisid barakid ja varjualused sõjaväe tarbeks ja Horni (Vestrahorni) maakitsusele ehitati raadiojaam Camp Evans. 1943. aastaks oli Hornafjörðuri fjordis umbes 450 sõjaväelase ringis.

Kohalikud elanikud üldiselt sõjaväelastega ei suhelnud, aga olid ka erandid ja erilised islandlased, kes oma abi ja huvitava isiksusega võõramaalastel elu mitmekülgseks tegid. Üks neist oli Sigurður Ólafsson, keda tema hoolitseva suhtumise pärast „Papaks“ kutsuma hakati. Inglaste kirjeldus temast 1942. aasta lennuvälja aruandes kõlab järmiselt:

Varakas ja suur isiksus. Tema riietus on iseäralik ja ta kasutab tugevat, tumedat ninatubakat igal võimalikul juhul, nii aerutades kui purjede all. Meie sõber Papa aerutab oma tibatillukesel paadil üle vee iga kord, kui lennuk maandub, et meeskonda külla toimetada. Kuigi ta pea sõnagi inglise keelt ei oska, saame üksteisest suurepäraselt aru, tema trollinaer ning seljale patsutus on sõnade eest. Ta on eriti uhke oma kala üle, mida ta peab palju paremaks kui Reykjavíki oma ja püügihooajal saame temalt seda piiramatult, kusjuures tasust ta keeldub. Kuigi ta ajab habet vist ainult pühapäeviti ja näeb välja kui pensionil olev mereröövel, on Papa süda kullast ja ainult Jumal teab, kuidas me saaksime ilma temata.

Pärast sõja lõppu kuivas kalapüük vaikselt kokku ja enamik kohalikest elatusid kuni 1950. aastateni isemajandamisest. Vähehaaval hakkas rahvas maal ringi reisima ja nüüd selgus, et Höfnis puudus öömaja pakkuv asutus. Nii otsustati 1948. aastal talunike koosolekul osta öömaja tarbeks 1926. aastal ehitatud elumaja, Hvammur. 1951. aastal avatigi samas majas Höfni esimene hotell Skálholt, mis pakub teelistele öömaja tänapäevani.

Hvammur/Skálholt  (Ránarslóð 2)

Pärl karbis – Höfn

Fjordidevahelisel neemel asuv linnake Höfn on kui pärl karbis, mida läänest ja idast ümbritsevad liivarannad. 1950. aastatel alustati siin homaari püüki ja praegu võib Höfni julgelt selle sõralise pealinnaks kutsuda. 1998. aastal ühinesid kõik Ida-Skaftafelli maakonna vallad üheks, Hornafjörðuri fjordi vallaks, kus elab praegu 2 112 elanikku. Selle ühe peamise kalapüügipiirkonna keskuseks on Höfn, mille asustuse alguseks võib lugeda aastat 1897, kui kaupmees Otto Tulinius oma poe idast, Papósilt, Höfni üle tõi.

Kaupmehele ja tema perele elamiseks kerkis Höfni kahekordne puumaja, mis oli omal ajal tõeline uudsus, millesarnast üksikud asula elanikud võisid endale lubada alles 20. sajandi keskpaiku. Alumisel korrusel oli esik, suur söögituba, suur külalistetuba, väike tuba (kabinet), kirjutustuba, köök, sahver ja vannituba, ent ülemisel piki koridori viis magamistuba ja katusealune panipaik.

Kaupmehe maja (Hafnarbraut 2)

Sajandivahetusel oli Höfnis vaid kaks elu- ja kauplusemaja, mõned abihooned, paar osmikut ning 20 elanikku. Kaks korda aastas, kui talupidajad oma kraamiga kaubareisile saabusid, tuli kohakesse elu sisse ja kohe andis ka elamute puudus end tunda. Höfnis peatusid ka reisilaevad ja need, kes meritsi edasi saada tahtsid, pidid seal laeva ootama ja peavarju saama. Vähehaaval hakati maju juurde ehitama ja 1939. aastal oli Höfnis juba 44 elamut 248 elanikuga.

Millest siis Höfnis elatuti?

Esimesed 20 aastat keerles elu põhiliselt kaubitsemise ümber, järgmised 20 aastat tegeldi aktiivselt kalapüügiga. Aastat 1908 võib Höfni ajaloos lugeda pöördeliseks, siis toodi Eskifjördi fjordist Höfni kolm mootorpaati. Selle sammuga suurenes kalasaak tunduvalt ja tekkis vajadus paremate randumiskohtade ja kalatöötlemise koha järele.

1920. aastal hakkaski ranna äärde kerkima kala töölemiseks mõeldud pikk ehitis, mida hakati kutsuma Mikligarðuriks. Tsemendist valatud keldrikorruse- ja puidust korrusega ehitis, kus oli algselt köögi ja panipaigaga tuba kuni 12 paadi meeskonna majutamiseks, oli oma aja tõeline meistriteos. Juurdeehitused tegid Mikligarðurist 82×8 meetrise kompleksi, kus töötleti kala, parandati võrke, elati ja pidutseti. Aastatel 1925-1945 elas püügihooajal majas 100-150 inimest ja oma aja kohta peeti Mikligarðurit parimaks sääraseks majutuskohaks Islandil. Isegi majapidajannadel oli oma privaattuba.

Mikligarður – Suurelamu.

 Kala, eriti moivat, oli Hornafjörðuri fjordis 20. sajandi alguses nii rikkalikult, et püüdmiseks polnud muud vajagi, kui vaid sadamas võrk vette visata, see kala pungil välja tõmmata ja sealsamas tünnid täita. Kevadest sügiseni püüti Hornafjörðuri fjordis forelli, mis suures osas tükeldati ja soolati talveks tünnidesse, pead aga keedeti ja söödi värskelt. Pere sai fjordist keskmiselt 100-500 forelli aastas. Suve saabudes algas fjordis lestapüük. Seda kala peeti tõeliseks härraste roaks.

Esimesed teed

Kuigi Höfn hakkas 20. sajandi alguses juba keskuseks kujunema, oli teede olukord väga halb. Õigemini neid polnudki. Ümbruskonna talumehed hakkasid lõpuks ise ja oma kuludega üle soisete alade läbikasvanud turbast ja kividest teed looma. Peale sajandivahetust õnnestus toetust saada maafondist ja 1904. aastal tuli tee-ehituse ülem Guðjón Helgason, Halldór Laxnesi isa, tee ehituse jaoks mõõtmisi ja arvutusi tegema.1908.-1913. aastatel sai Nesi vald omale esimese teelõigu ja valla esimese silla, mis oli Islandil projekteeritud 23 meetri pikkune sild üle Laxá jõe.  Teedeehituse alustamisega hakati saarel ka autode peale mõtlema ja esimene auto toodi Islandile 1904. aastal. Esimest Höfni saabunud autot  taheti 1927. aastal aga lausa ära keelata, sest see „ruineeris hobuseid ja kahjustas väga teid.“

Teede olukorrast tulenevalt oli kauba- ja reisilaevadel väga tähtis osa sisemaa liikluses. Kuigi Hornafjörðuri fjord oli suviti rannareisilaevade kindel peatuspaik, püüdsid nende kaptenid sellest kohast alatasa peatumata mööda sõita. Põhjuseks oli tugev hoovus kitsas sissesõidusuudmes, kus vihane murdlainetus muutis olud tihti veelgi hullemaks. Enne sajandivahetust polnud Hornafjörðuri fjordi suudmes mingeid meremärke, nii et laevu pidi umbkaudu, maalt orientiire otsides, fjordi sisse seilama ja sellistes tingimustes polnud ka inimohvrid haruldased.

Vaade Höfnile Óslandi saarelt

Liikumisvõimalustest Ida-Skaftafelli maakonnas üldiselt 19. – 20. sajandil

1932. aastal läbis tee Hornafjörðuri fjordist Reykjavíkki esimene auto. Esimene sild, mis üle liustikuvete ehitati, oli 19 meetrit pikk Kolgrima jõe sild 1935. aastal. Kuni selle ajani olid Öræfi piirkonna elanikud pikemateks reisideks täielikus sõltuvuses hobusest, sest teelolevaid liustikujõgesid polnud võimalik ilma selle neljajalgse abita ületada. 1918. aastal hakkas Ingólfshöfði neemel käima paar korda aastas kaubalaev Skaftfellingur. Laev tõi kohalike ellu kohe kergendust, vähendades tunduvalt ohtlikke kaubareise üle liustiku ja jõgede. Kuni 19. sajandi lõpuni oli Ida-Skaftafelli maakonna elanikel tarbekaupade soetamiseks kaks võimalust: kas minna läände, Eyrarbakki asulasse või itta, Djúpivogurisse, alates 1861. aastast mõnevõrra lähemale, Papósi jõe suudmesse. Mõlemad reisid võtsid vähemalt pool kuud aega. Kaubareisile mindi harilikult koos, karavanina ühes pikas rivis kaks korda aastas: kevadel, kui rohi oli reisihobuste jaoks söömiseks piisavalt kõrge ja talumeeste põhiline müügivara – vill töödeldud ning sügisel, kui loomad tapetud. Selle eest saadi vahetuskaubana tavaliselt toiduaineid, aga ka esmatarbekaupu, nagu köisi ja nuge.

1938. aastal maandus esimene lennuk Öræfi piirkonnas, Svínafelli maa peal. Hiljem valmis lennuväli Fagurhólsmýril ja seda transpordiviisi kasutati üliaktiivselt, lennutades muuhulgas ka lambaid ühest kohast teise.

Võitlus vetega

Kitsast mägede- ja ookeani vahelisest Suðursveiti külast välja jõudnud, algab vesine lauskmaa, Mýrar, kus talukohad seisavad vee pealetungi tõttu küngastel või kõrgemates kohtades. Piirkond on pärl neile, kes liustike, nende tekkimise või üleüldiselt geoloogia vastu huvi tunnevad, sest siin on kui peopesal kolm Vatnajökulli liustiku väljaulatuvat liustikukeelt: Skálafellsjökull, Heinabergsjökull ja Fláajökull.

Tihti viidi talukohti liustikuvete pealetungi tõttu ühest kohast teise, mis alati aga ei aidanud ja peremees pidi lõpuks loodusjõududele alla vanduma, ning talu maha jätma.

Rootsi geoloog Hans Wilhelmsson Ahlmann kohtus oma Islandi reisil 1936. aastal Heinabergi talukoha peremehega ja kirjutas sellest raamatus „Vatnajökulli liustiku riigis hobusel ja suuskadel“ järgmiselt:

Tema nimi oli Dagbjartur ja ta soovis koos meiega natuke maad edasi reisida. Tema näkku oli vaesus kui ruunidega vaod vedanud, see oli kangestunud kui mask ja rõõmu- ning elutahtetuli oli tema silmis ammu kustunud. Tal oli enne oma maa olnud, ent jõgi lõikas igal aastal tema karjamaast järjest rohkem ära ja võttis lõpuks ka heinamaa. Nüüd ei olnud seal enam midagi peale kiviseinte järel ja ta ise oli teenijaks teiste juures ning sõi armuleiba. (1979:127)

Heinabergi talukoht. 1936. aastal oli peremees Dagbjartur lõpuks sunnitud loodusjõududele alla andma ja talukoha maha jätma

Siinsel lauskmaal on viis jõge, mis alles pool sajandit tagasi talunikele peavalu tekitasid ja liikumist takistasid: Djúpá, Hólmsá, Heinabergsvötn, Vatnsdalshlaup ja Hornafjarðarfljót. Djúpá sai omale silla peale 1946. aastal, Hólmsá 1957. aastal ja Hornafjarðarfljót 1961. aastal. Jõed muutsid pahatihti oma voolusänge ja suur veetulv ähvardas halvemal juhul hävitada kõik ümbruskonna heinamaad. Selle takistamiseks tuli midagi ette võtta. 1936. aastal otsustati hakata ehitama kaitsevalle ja vett sobivamasse suunda juhtima.

Esimene kaitsevall kerkis Holmsá jõele juba 1937. aasta suvel. Kuna kõike tehti käsitsi, polnud töö kaugeltki kergete killast ja jõgi pressis end töömeeste pingutustest hoolimata kangekaelselt vanasse sängi tagasi. Peale kaheööpäevast katkematut võitlust jõega tuldi mõttele täita hobusevankrid kividega ja need trossidega jõe keskele tirida ja niiviisi edaspidisele täidisele tuge saada. Niisuguse lasti ärakandmisega vool hakkama ei saanud ja paari kuuga muudeti Holmsá jõe voolusängi nii, et suurvesi ümbruskonna maid enam ei ohustanud. Natukese ajal pärast pidi aga hakkama juba uute kaitsevallide ehitamise peale mõtlema. Aastatel 1937-2003 ehitati Holmsá jõele 13 kaitsevalli, kogupikkusega 7,5 kilomeetrit.

Fláajökulli liustik ja 2002. aastal ehitatud kaitsevall

Sellest piirkonnast pärineb ka järgnev rahvajutt.

Hornafjörðuri fjordi tulvaveed

Heidnabergsjökulli liustikust alguse saavad tulvaveed tormasid alla Hornafjörðuri fjordi ja hävitasid oma teel palju talukohti. Räägitakse, et vanasti olevat seal olnud neli tihedalt asustatud küla.

Kord pääsesid liustiku veed  valla öösel, kui kõik magasid ja hukkusid nii inimesed kui loomad, ning kedagi ei suudetud päästa. Veed tegid puhta töö ja järgmisel hommikul oli vaatepilt jube olnud.

            Kolme aasta pärast oli üks karjane koos oma koeraga teel tulvavee jõesuudme poole. Äkitselt jäi koer ühe rohupuhma juures seisma. Karjane tahtis edasi minna, ent koer kaapis ta kintsu ja jooksis kord puhma juurde ning kraapis seda või nuhutas ja siis jälle tagasi tema juurde. Karjane astus siis puhmani, et asja selgust tuua. Puhmast kuulis ta haukumist. Ta kaapis puhma lahti ja leidis sealt ühe tüdruku ja tema koera. Tüdruk oli olnud seal liiva mattunud majas tulvaveest peale. Majas olnud palju toidumoona ja seetõttu püsis tüdruk ka elus. Karjane läks nüüd oma leiuga koju ja seda peeti ning peetakse tänapäevani märkimisväärseks sündmuseks.

 

Liustikulaguunist Lõunakülani: Jökulsárlón – Suðursveit

1930ndatel aastatel hakkas sulava Breiðamerkurjökulli liustiku äärde moodustuma Jökulsárlóni laguun, mille põhi on merepinnast tunduvalt allpool ja seetõttu voolab merevesi tõusu ajal laguuni. Laguunis hulbivad liustikust murdunud jääkamakad ja purjetavad aeglaselt sulades mere poole. Pidevalt muutuv ja kordumatuid jäiseid mustreid moodustav laguun oma jääpankadel inimesi vaatlevate hüljestega on kindlasti pikemat peatust väärt. 

 

Suðursveit ehk Lõunaküla sai oma nime küla asendi pärast, mis paikneb 50 kilomeetri pikkuselt taevasse kõrguvate mägedemassiivi lõunapoolsel jalamil. Ranna ja rüngaste vahelisel kitsal maa-alal elati samasuguses eraldatuses kui Öræfi piirkonnas: läänest tihti ületamatu Jökulsá jõgi ja idast üks liustikujõgi teise järel. Ilma asjata teele ei asutud ja külalisi käis haruharva. Külaelanikud paistsid aga silma suure huviga trükisõna vastu ja ühiselt osteti mõned raamatud, nagu Islandlaste saagad, Põhjamaade saagad ja 1880. aastal asutati lugemisühing. Jökulsárlóni laguunist ida poole sõites hakkab umbes 13 kilomeetri pärast tee ääres silma raamatute rida, mis ei tähista mitte kohalikku raamatukogu, vaid Islandi kirjaniku Þórbergur Þórdarsoni keskust.

Þórbergur sündis siinsamas, Suðursveiti külas, Hali talukohas 1888. aastal ja jõudis oma 86 eluaasta jooksul välja anda ligi 40 raamatut. Noor Þórbergur pani üksikasjadeni tähele end ümbritsevat loodust ja vahendas seda hiljem ka oma lugejatele.

 Olin vaadanud neid kive sellest ajast peale, kui end mäletan. Nad andsid mäekülgedele koduse olemise nagu inimesed külas. Nendest olid saanud minu suured sõbrad. […] Kõikidest „surnud asjadest“ tundusid kivid mulle olevat kõige elavamad. See oli sellepärast, et nad olid kõige looduslikumad ja mäletasid kindlasti kõige rohkem.“

Þórbergur sai pea üleöö kuulsaks oma 1925. aastal ilmunud raamatuga „Kiri Laurale“ („Bréf til Láru“). 1922. aastal kohtus Þórbergur Islandi põhjaosas, Akureyris, teosoofia teemalisel koosolekul Laura nimelise vanema daamiga, kellega kohvitassi juures nii mõnigi maailmaasi selgeks sai arutatud. Aasta hiljem saatis Laura Þórbergurile nende ühise tuttavaga tervitusi ja palus tal ikka ka kirjutada. Samal päeval asus Þórbergur kirjutama. Aasta hiljem oli 180 leheküljeline kiri valmis.

(Vaata ka sissekannet aastast 2009 : Teine päev 21.02.2009: Suðursveiti (Lõunaküla) ja Þórbergur Þórðarsoni päev  kus on kohast rohkem juttu)

Suðursveiti külast rääkides ei saa mainimata jätta randa kinni jooksnud laevu, mis ühtedele õnnetuseks, teistele suursündmuseks olid. Aastatel 1867-1925 said sealsed rannad viimaseks puhkepaigaks 12-le laevale. Laeva meeskond päästeti reeglina alati, v.a ühel korral, kus kaks meest uppusid. Laevadelt saadud tavaarist elasid Suðursveiti küla inimesed priskelt ära. Põhiliselt juhtus õnnetus Prantsusmaalt pärit laevadega ja küla elanike ning prantslaste vahel tekkisid tihtipeale soojad sõprussidemed.

 
 

Kuidas liustikulõhesse kukkunud talumees psalmide laulmisega oma elu päästis ja kuivast sillast

Öræfi piirkonnast väljunud, ei ole liivaväljad ja jõgede ületamine veel lõppenud. Breiðamerkursanduri liivaväljast voolavad risti läbi kaks liustikujõge: Fjallá ja Jökulsá. Viimane on üks Islandi lühem liustikujõgi, sest Breiðamerkurjökulli liustik, millest ta alguse saab, on siin ookeanile kõige lähemal. Jökulsá nimelisi jõgesid on Islandil rohkem kui üks, siinset kutsutakse Jökulsá jõeks Breiðamerkursanduri liivikul – Jökulsá á Breiðamerkursandi. Saare asustamise ajajärgul olid liustikud palju väiksemad kui tänapäeval ja sel kohal, kus on Breiðamerkurjökulli liustik praegu, olid 15 kilomeetrit praegusest liustikuäärest sisemaa poole kolm väiksemat liustikukeelt.  Suur osa endisest liustikualusest lauskmaast oli metsa kasvanud ja teada on vähemalt neljast liustiku alla jäänud talukohast.

Liiviku lääneservas asub Kvískeri talukoht, mille üheksa õde-venda on kuulsust kogunud piirkonna ajaloo ja looduse põhjalike uurimustega. 1936. aastal läks üks vendadest Sigurður Björnsson, koos kaaslasega Breiðamerkurfjalli mäe juurest kahte lammast otsima ja jäi lumelaviini alla. Kaaslane pääses, aga Sigurðuri viis laviin liustikulõhesse ja kiilus ta seal pea alaspidi kinni. Kui ta oma olukorda mõistis, võttis ta nõuks laulda järjest kõike, mida ta oskas ja alustas psalmidest. Järgmisel päeval, peale 25 tundi jäälõhes viibimist, leidsid otsijad ta tänu tema lauluhäälele üles. Höfni linnakeses asuvas Liustikumuuseumis on sellel juhtumil ka oma nurk.

1962. aastal ehitati üle Fjallsá jõe 138 meetri pikkune sild, mis oli tol ajal üks pikemaid Islandil. Selle silla ehitamisel kasutati ühte väga olulist uuendust. Silda sai nimelt vajadusel lahti monteerida ja ümber paigutada. Kogemus oli sillaehitajatele juba õpetanud, et liustikuveed võivad olla täiesti ettearvamatud. Näiteks juhtus 1947. aastal üle Heinabersvötni vete silda ehitades niisugune lugu, et kui sillamaterjal oli kohale toimetatud ja sillaehitusega oli peale hakatud, muutis jõeharu oma sängi ja hakkas hoopis Kolgríma jõkke voolama. Sild seisab aga tänapäevani.

„Kuiv sild“ üle Heinabergsvötni vete.

1967. aastal sai Jökulsá jõgi Breiðamerkursanduri liivikul omale silla peale. Sinnamaani oli seda üheks raskemini ületatavaks teetakistuseks peetud ja jõe ületamine oli mitmeid elusid maksnud. Kui jõgi ületamatuks osutus, tuli teed otsida jõest kõrgemal, üle liustiku ja siis võis teekond olenevalt oludest neljast tunnist neljateistkümneni venida või üldse viimaseks jääda. 1927. aastal kukkus Svínafelli talukoha õpetaja Jón Pálsson koos seitsme hobusega ootamatult tekkinud jäälõhesse ja kadus.

 

Öræfi – oaas liivaväljade vahel

Enne lennuliikluse algust oli Öræfi piirkond üks eraldatuimaid Islandil.

Lõunast uhuvad sadamata randa avaookeani lained, põhjast valitseb põhja- ja lõunapolaarjoone vaheline suurim liustik -Vatnajökull. Mõlemalt poolt piiravad maad vöimsate liustikujõgedega vaostatud saare suurimad liivaväljad, mis olid ühed raskemini ületatavad Islandil. Nii suur oli seal eraldatus, et hiiredki polnud sinnakanti jõudnud ja võimatu oli seal kasse pidada, sest nood surid igavusest. Sellest hoolimata olid elamistingimused Öræfi piirkonnas head ja pärimuse järgi elanud seal mitmed nimekad pealikud.

Öræfi kõige lõunapoolseim tipp on Ingólfshöfði – 76 meetri kõrgune kaljune neemenukk. Maa asustamise raamatus seisab, et Ingólfur Arnarson maabus teist korda Islandile saabudes kohas, mida nüüd Ingólfshöfðiks kutsutakse. Sel korral mõlkus tal meeles Islandile paikseks jäämise mõte ja müüdi järgi oli ta enne saarele lähenemist laeva pardalt vette visanud oma auvaiad, et sinna, kuhu ookean need välja uhub, oma eluase luua. Kuni tema orjad Karl ja Vífill vaiasid otsisid, seadis Ingólfur end sisse Ingólfshöfði piirkonnas. Meestele olevat see peale karmi meresõitu rohelise kaselõhnalise oaasina tundunud. Sel ajal kutsuti piirkonda mitte Öræfiks, aga Litlahéraðiks – Väikeseks vallaks.

Island võttis saare asustajaid vastu pehme kliimaga, mis jäi kestma esimesed kolm sajandit kuni 14. sajandil alanud „väikese jääajani“. Nagu pärimusest teada, leidsid Karl ja Vífill auvaiad praeguse Reykjavíki lähedalt ja Ingólfur asutas end sinna ümber. Ingólfshöfði jäi aga oma kohale ja on siiani hea pesitsuspaik lugematutele lindudele, muuhulgas lõuna- ja põhjatirgile, alkile, põhjalunnile, jää-tormilinnule, kaljukajakale ja änlasele. Vanasti käis linnupüük ning munakorjamine talukoha juurde, ent kaljult laskumisel said paljud hukka ja nii vaibus see harrastus tasapisi. 14. sajand tõi aga peale „väikese jääaja“ veel kannatusi ja katsumusi.

1362. aastal toimus Öræfajökulli liustikul asuva tegevvulkaani võimas purse, mis hävitas kogu piirkonna õitsva elamise. Avatakse et kõik piirkonna ligi 400 elanikku hukkusid ja laava, tuhk, ning hiljem tulvavesi matsid enda alla kõik mis meenutas inimtegevust. Seda vulkaanipurset võrreldakse tihti Pompei hävitanud Vesuuvi purskega, kuigi esimene neist oli mitmeid kordi võimsam (Öræfajökulli vulkaanipurskest eraldus 10 m3 vulkaanilist tuhka, Vesuuvi purskest 3 m3). Kui elu piirkonnas uuesti tuhast tõusis, ei kutsutud kohta enam Litlahéraðiks, vaid Öræfiks – Metsikuks. Tühermaa, tühjus, metsikus olid lõpusõnad Litlahéraði maakonna ajaloole liivaväljade vahel ja samas uue alguse sõnad Öræfi maakonna ajaloole. Nagu sellest veel vähe oleks olnud, saatis vulkaan järgmise laavavoolu alla aastal 1727 ja seekord purskas vulkaan terve aasta. Hofi kiriku õpetaja jutustuse järgi olnud tuhapilv nii paks, et kolm päeva poldud ööl ega päeval vahet tehtud.

Öræfajökulli liustikku (70 km3) loetakse Euroopa üheks majesteetlikumaks ja väljapaistvamaks tulemäeks. Siin troonib Islandi kõrgeim tipp, Hvannadalshnúkur (2100 meetrit), kuhu esimestena jõudsid 1813. aastal Norra maamõõtja Hans Frisak koos Fagurhólsmýri vallavanema Jón Árnasoniga. Tolle aja vägitegu, kus mehed pidid päris tippu jõudmiseks jäässe 86 astet raiuma, on tänapäeval matkajatele grupiviisiliseks harrastuseks saanud.

 Vaade õhtusele Öræfajökulli liustikule Freysnesilt.

 

Laevad karidel

Peale selle, et piirkonna rannad pakkusid nii ajupuid eluasemete tarbeks kui hülgeid toidulauale, jooksid Skeiðarásanduri liivikul tihti randa kinni laevad. Seda juhtus nii sageli, et piirkonda hakati kutsuma Põhja-Atlandi ookeani suurimaks laevasurnuaiaks.Kord olevat üks vaene naine rannaäärset kalalaeva märgates õhanud: “Kui see laev peaks randa kinni jooksma, annaks Jumal, et see siin toimuks.“ Nii läkski ja seekord said lapsed oma kõhud täis süüa. Kahtlemata tõi laeva karile jooksmine elanikkonnale mitmeti kasu: aitas täita näljased kõhud ja paigata viledad elamud. Karil laeva märgates tuli kiiresti tegutseda. Kõigepealt tuli päästa laevalt elavad hinged ja hädasolijatele abi anda, seejärel võimaluse korral kõik, mida laevalt saada oli, maale toimetada ja lõpuks ka laev osadeks võtta enne kui liiv selle mattis.

Kõige kuulsam laev, mis Ida-Skaftafelli maakonnas 19. september 1667. aastal liiva kinni jooksis, oli kahtlemata Hollandi kaubalaev Het Wapen van Amsterdam ehk kullalaev. Laeva lastiks olnud suurel hulgal maitseaineid, vaselatte, tina, riidematerjali s.h puuvilla ja siidi ning ka pärleid ja lihvimata teemante. Laeva 200-250 meeskonnaliikmest pääsesid umbes 60. Laeva lasti hinnati 43 tünnile kullale ja sellest ka hüüdnimi „kullalaev“, mis ajas varanduseotsijad liikvele, liiva seest kadunud laeva otsima.

Muutusid ajad, muutusid laevad. 19. sajandi lõpul, 20. sajandi alguses hakkasid randa kinni jooksma traalerid. Aastatel 1896-1952 said Islandi rannad viimaseks puhkepaigaks 80-le Saksa traalerile. Ka need köik võeti osadeks ja kasutati võimalikult otstarbekalt.

19. jaanuaril 1903. aastal jooksis Ingólfshöfði neemest läänes liiva kinni Saksa traaler Friedrich Albert. Kõik kaksteist meeskonnaliiget jõudsid maale, kus neid võttis vastu hullumeelne ilm ja lumetorm. Kui nad oleksid itta, Öræfi poole, läinud oleksid nad kaheksa tunni pärast inimasustuseni jõudnud, aga kuna nad tormi tõttu midagi ei näinud, võtsid nad suuna läände. Nad leiti üheteistkümnendal päeval, Kirkjubæjarklausturist 30 kilomeetrit idas. Kolm meest olid surnud ja neljal jäsemed nii külmavõetud, et nende jalad ning käed tuli amputeerida. ülejäänud viiel oli hästi läinud. Peale seda ehitati randa merehädaliste tarbeks kaks hädaabi varjualust, millest üks seisab siiani Ingólfshöfði neemel.

 

Skaftafellist

Üle Skeiðarársanduri liivavälja ja jõgede jõudnud, võtab teelisi vastu Skaftafell – vana rahvakogu, Alþingi, pidamise koht, kus Sólheimasanduri liiviku ja Lónsheiði kõrgendiku vahelised elanikud pidasid rahvavõimu ajal oma väljasõiduistungeid. Mäekülgi katavad kasemetsad ja nende vahel kõrguvad pihlapuud.

Vaade Skaftafellist Skeiðarársanduri liivikule

Paiga asukoha tõttu nähti seal reisimehi vähe. Elanikkond püsis paiksena peale ühe või kahe vajaliku kaubareisi aastas ida poole Djúpivogurisse. Nii nagu igal pool Islandil, käis ka Skaftafellis töö ja igapäevaelu juurde õhtune jutuvestmine. Haldja – ja trollijutud polnud sealgi erand.

Aastal 1727 sai Skaftafelli talu peremeheks 25 aastane noormees, Einar Jónsson. Einar oli tubli mees ja hinnatud sepp. Mitmete rahvajuttude kangelaseks sai ta aga hoopis teisel põhjusel, seda tänu oma sõprusele Skaftafellis elanud trollist hiidnaisega. Uskumatuna tunduvale faktile arvatakse siiski seletus leiduvat ja alljärgnevalt sellest lähemalt.

Samal aastal kui Einarist Skaftafellis peremees sai, arutati þingil Lääne-Skaftafelli maakonna elanike, Jón Vigfussoni ja Helga Skúladóttiri kohtuasja, kus neid süüdistati oma vastsündinud lapse tapmises ja mõlemale määrati surmanuhtlus. Helga oli taas lapseootel ja sai kuningalt armu, ent Jón oli miskitmoodi vahi alt põgenema pääsenud ja jäljetult kadunud. Kui rahvajutud Skaftafelli Einarist ja hiidnaisest levima hakkasid, usuti haldja- ja trollijuttudesse üle maa ja nii ei tulnud kellelegi mõttesse ka seesugust ebatavalist sõprust kahtluse alla seada. Hiidnaise elupaik olevat olnud Morsárdaluri ja Kjósi oru vahel Miðfelli mäe koopas, mis kannab Búrið nime. Einar olevat koopale tugevast puust ukse meisterdanud. Räägitakse, et uks säilinud kuni 19. sajandi keskpaigani ja olnud loole tõestuseks. Naine abistanud teda nii karja pidamisel kui rannale uhutud ajupuude kogumisel, metsatöödel ja sepikojas. Einarile abijõu ilmumine ja kurjategija Jóni nagu vits vette kadumine toimusid samal ajal. Surmamõistetud Jóni maalt lahkumine oli vähe usutav peaaegu olematute teede tõttu, pealegi oli sel, 1727. aastal suur Skeiðará jõe üleujutus, mis liikumise veelgi raskemaks tegi ja piirkonna teistest ära lõikas. Arvatakse, et noor peremees Einar kohtas Skeiðará liivikul abitut Jóni ja mõistnud tema õnnetut olukorda, otsustas ta meest aidata. Üheskoos töötati välja plaan, millest rahvajutud hiljem oma ainet said.

Skaftefelli Einar

Räägitakse, et Skaftafellis on juba palju põlvkondi järjest elanud sama suguvõsa, ent kõige rohkem räägivad jutud Einari nimelisest mehest. Kord kui Einar oma hobustega rannal ajupuid kogumas oli, kohtas ta seal kehvas olukorras hiidnaist, kes temalt abi palus. Pika palumise peale lubas Einar naisel ühele oma hobustest selga ronida tingimusel, et ta hobusele liiga ei tee. Samal hetkel sündis hiidnaisel laps. Naine võttis lapse sülle, ronis hobuse selga ja niiviisi ratsutasid nad Einari talu poole. Inimeste silma eest ohutus kauguses olles jättis hiidnaine Einariga südamlikult hüvasti ja pani talle südamele, et too edaspidi hülgepüügile ilma tema märguandeta ei läheks. Kui püük peaks eriti hästi õnnestuma, palus naine Einaril alati talle midagi rannale suupisteks jätta ja lubas võtta ainult talle jäetut. Sellest ajast peale käis Einar hülgejahil ainult siis, kui naine talle märku andis ja ta ei tulnud kunagi koju tühjade kätega. Räägitakse, et Einar ei pidanud ka oma karja pärast muret tundma, sest hiidnaine olevat ka selle eest hoolt kandnud ja kui häda kõige suurem, võinud ta vastutasuks mõne lambukese oma potti saada. Teati rääkida ka seda, et Einar võis nõu ja toe saamiseks alati naise poole pöörduda, ning tihtipeale olevat ta ise Einari sepikotta tulnud ja teda paljude haruldaste asjade meisterdamisel abistanud. […]

            Viimaks räägivad jutud sellest, kuidas Einar olevat ühel laupäeva õhtul nagu alati sepikojas olnud ja oma inimestele sööginuge meisterdanud. Teavad mehed väita, et siis olevat hiidnaine tema juures istunud. Kui Einar lõpuks õhtulugemisele tuli, andis ta igaühele üle tema noa ja soovis head kasutamist, sest see olevat tema viimane töö olnud. Järgmist päeva ta õhtusse ei saatvat. Pühapäeval palus Einar, et õhtulugemist varakult alustataks, ta soovinud veel viimast korda seda kuulda. Kuigi Einar näis täie tervise juures olevat, tuldi siiski tema soovile vastu ja kui lõppes lõunatund, oli ka lugemine lõppenud. Siis andis Einar majarahvale vajalikud juhtnöörid, jättis nendega hüvasti, palus tuua oma matuseriided, heitis oma voodisse ja heitis hinge ilma et ta haige oleks olnud. Kui Einarit mulda sängitati, nägi rahvas kurbusest murtud hiidnaist kirikuväravale lähenevat.

Skaftafelli talumehed olid läbi aegade head teejuhid üle liiviku ja samuti üle liustiku, kui suurveed teise tee ära lõikasid. Talumees Ragnar Stefánsson (1914-1994) teadis rääkida katkematust raskest tööst, et teed üle Skeidarájökulli liustiku alles hoida. Kõigepealt tuli tee toigastega märkida, seejärel astmed jäässe raiuda seal, kus hobuste jaoks liiga järsk oli. Üha laienevate liustikulõhede tõttu tuli pidavelt uusi radasid leida või jääd purustada ja sellega lõhed täita ja lõpuks pidi leidma sobiva tee liustikule, kus nii meestel kui hobustel oli võimalik üles ronida. Kõiki, kes teeolusid ei tundnud, tuli üle liustiku juhatada.

Ametlikud postireisid algasid Islandil aastal 1782, alguses Läänefjordidel ja seejärel 1785. aastal idas, Skaftafelli maakonnas. Postimees asus kindlal päeval postiteeninduskeskusest teele ja pidi jõudma igasse sihtpunkti kindlal päeval vastavalt väljaantud ajakavale.

Telefoniühenduse said Skaftafelli elanikud viimastena Islandil, 1929. aastal. Paar aastat varem olid kaks suuremat kohta maakonnas, Fagurhólsmýri ja Kirkjubæjarklaustur, saanud radiogrammi keskuse ja seda peeti suureks soodustuseks. Telefonitsi oli reisimeestel võimalik kokku leppida aeg ja koht jõe ääres, mida teejuhi abil ületada sooviti, samuti teatada tulvavetest. Seniajani oli Skaftafellis selleks tarbeks alati lõkkematerjal valmis olnud, mis ohu korral süüdati ja sedasi teelolijatele ohtlikust suurveest teada anti.

Skaftafelli Rahvuspark loodi 1967. aastal. Alates 2008. aasta juunikuust on Skaftafelli Rahvuspark 12 000 km2 suuruse Vatnajökulli liustiku Rahvuspargi üks osa. Külastajate keskusest viivad teed koskede ja liustike juurde. Edasi-tagasi tunnisele jalutuskäigule jääb koskede rida: Þjófafoss (Vargakosk), Hundafoss (Koerakosk), Magnúsarfoss ja lõpuks keset 300 000 aastat tagasi voolanud laavast aeglaselt kivistunud basaltsambaid piirkonna pärl – Svartifoss (Must kosk).

Ringtee ümber Islandi katkeb

4. novembril õhtul 1996. aastal läksid andurid Islandi Ülikooli geofüüsika laboris eriti rahutuks. Midagi suurt oli teoksil Vatnajökulli liustikul asuva Grímsvatni järve piirkonnas.

Järgmine päev oli selguse päev. Ägeda vulkaanilise tegevuse tagajärel Grímsvatni piirkonnas vallandus 5. novembril vee- ja jääkamakate tulv – Skeiðará jõe suurvesi, mis pühkis oma teelt teed ja sillad. Skeiðará jõe sillal mõõtmisi teinud mehed said vaevu eest, kui 70 meetri laiusest jõest sai minutitega mässav ja 2000 tonniseid liustikutükke kandev 900 meetri laiune kontrollimatu loodusjõud. Kõrgpunktil mõõdeti voolu kiiruseks 53. 000 m3 sekundis. Järgmise päeva lõpuks, kui näis et vool on raugemas ja rahvas hingas kergendatult, tuli teade uuest vulkaanilisest tegevusest Grímsvatni järvest põhjapool. Õnneks oli seal tegemist vaid väiksemat sorti looduslike rahutustega, mis kestsid tunni.

Peale juhtunut arutati asja Núpsstaðuri taluperemehe, Filippus Hannessoniga, kelle isa oli omal ajal kuulus teejuht liustikujõgede ületamisel. Filippus, kui hea loodusjõudude asjatundja, ütles teda usutlenud ajakirjanikule, et loomulikult ei ole niisugustes mõõtmetes tulvavesi sealkandis esimest korda, sama juhtunud ka 1934. ja 1938. aastal, aga teadjamehed ei taha millegipärast kohalikke talumehi uskuda ja arvavad, et kui midagi juhtub, siis ainult Reykjavikis. Igatahes olevat tema täiesti rahulikult magada saanud.

1996. aasta suurvesi viis muuhulgas kogu täiega Gígjukvísli jõeharu silla (376 meetrit) ja idapoolse osa Skeiðará jõe sillast (176 meetrit). Sillad ehitati paari aastaga jälle üles ja 2001. aastal seati Skeiðará jõe ja Skaftafelli vahele üles mälestusmärk, kus kasutati põhimaterjaliks vanu sillaosi.

See on kõik mis jäi järele Gigjukvisli jõeharu sillast, mida tulvavee määratu jõud painutas nagu traadijuppi.

 

Kaheksateist koolivenda

Liivaväljade ja ohtlike jõgede rasked ületamised on loonud hulga rahvajutte.

Kord olid kaheksateist koolivenda teel üle Skeiðarársanduri liivavälja Üks ratsanikest jäi teistest veidike maha, ülejäänud semud sõitsid aga edasi. Ühtäkki märkasid nad mingit inimesemoodi olevust neljakäpukil üle liiva roomamas. Lähemale jõudes nägid nad, et see on hiidnaine. Naine roomas poiste juurde ja palus neil end üle jõe aidata, ent poisid vaid naersid naise üle, jätsid ta sinnasamasse ja ratsutasid edasi.

Nüüd jõudis kohale mahajäänud koolivend Þórarinn ja naine palus temaltki abi üle jõe saamiseks. Þóraninn lubas lahkelt aidata, kui naine suudab ise hobusele selga ronida ja kui hobune neid kanda jõuab. Naine kinnitas, et küllap hobune jõuab ja ronis Þórarinni selja taha hobusele selga. Nii ületasid nad jõe ja kui nad jälle kõvemale maapinnale jõudsid, uuris Þórarinn, et kuhupoole naise tee viib.

Too vastas, et nüüd saab ta mööda jõe äärt juba ise oma kodukohani minna ja lisas, et ta tahaks selle heateo eest poisile kunagi ka tasuda. Seda võin ma sulle öelda, lisas hiidnaine, et see talv tuleb väga karm ja kui sa Skálholti jõuad, jäta oma hobused talukohast kõrgemal asuvale mäeküljele. Küll ma siis neil silma peal hoian ja nende eest kuni kevade tulekuni hoolitsen, siis saad nad samast kohast kätte. Þórarinn tänas naist ja seejärel jätsid nad südamlikult hüvasti.

Þórarinnil võttis aega enne kui ta oma semudele järele jõudis. Nood irvitasid tema üle, et ta nii kaua Skeiðarársanduri liivikul kena tüdrukuga aega oli veetnud, ent Þórarinn ei teinud seda kuulmagi.

Kui nad Skálholti jõudsid, tegi ta nii, nagu naine talle õpetanud oli. Talve kolmanda kuu, Þorri, kättejõudmise ajaks olid kõikide koolivendade hobused karmi talve tõttu hinge heitnud. Kevade saabudes, kui koolivennad end jälle reisile sättisid, läks Þórarinn oma hobustele järele ja seisidki nood samas kohas, kuhu ta nad sügisel jätnud oli, priskemad kui kunagi varem.

Kuigi semud Þórarinnilt uurisid, kelle söögil ja kostil tema hobused olnud olid, ei saanud nad mingit vastust. Kõik koolivennad peale Þórarinni pidid omale reisiks uued hobused ostma.

Palju aastaid hiljem, kui Þórarinn oli juba kirikiõpetaja, ratsutas ta varakevadel ühe noormehega üle keskmaa viiva Kjalveguri tee. Nad jäid suure lumetormi kätte ja eksisid teelt. Lõpuks jõudsid nad ühe suure kivi juurde ja arvasid, et sinna nad oma hinged ka jätavad.

Äkki kuulsid nad samme kivile lähenemas ja nägid seal koledat hiidnaist. Too palus meestel endaga kaasa tulla ja kuigi kirikuõpetaja pelgas, läks ta siiski. Teel lõppes noormehel jõud ja siis pistis naine ta oma vöövahele üleskeeratud seeliku tagumisse volti ja natukese aja pärast, kui ka kirikuõpetajal jõud rauges, pistis ta tema oma seeliku esimesse volti. Nii sammus hiidnaine kaua, kuni ta lõpuks ühe koopa ukse ette jõudis ja seal mehed oma seelikust välja raputas. Koopas ootas ees noor neiu ja seal said mehed nii süüa kui peavarju. Järgmisel hommikul küsis hiidnaine kirikuõpetajalt, et kas too teda ära ei tunne ja jutustas neile oma varasemast kohtumisest liivikul. Nüüd tundis kirikuõpetaja naise ära. Naine ütles, et noor tüdruk olla tema tütar ja et liivaväljal omal ajal oli ta last ootamas ja sünnitusvaludes, kui Þórarinn teda üle jõe aitas.

Kirikuõpetaja veetis naise juures kaks nädalat, siis juhatas naine ta jälle õigele teeotsale. Þórarinni küsimise peale, et kuidas ta heateo eest tasuda saaks, palus naine tal endale ühel korral süüa anda. Seejärel jätsid nad südamlikult hüvasti.

Sügisepoole laskis kirikuõpetaja poisil kakskümmend lammast ja kaheksa-aastase härja naisele saata. Räägitakse, et hiidnaine olevat kirikuõpetajale igasuguseid väärtasju saatnud ja et nende sõprus olevat kestnud terve elu.

Núpsstaður – viimane hea talu enne liivavälju

Enne tuhande kilomeetrised liivavälju jääb kõrgete kaljurahnude all silma kolmnurksete rohukatuste rida ja keset seda valge, kahekorruseline karpmaja. Esimesed kirjalikud andmed Núpsstaðuri kohta pärinevad 1340. aastast, kus räägitakse selles kohas olevast püha Niguli kirikust. Teada on, et 1650. aastal ehitati sinna uus kirik ja selle kohale hiljem kivist ning turbast laotud seintega palvemaja, mis siiani oma kohal seisab ja möödujatele mõttehetke ning peavarju pakub.

Núpsstaðuri talukoht. Kõige parempoolsem tilluke ehitis on palvemaja

Núpsstaðuri talukohas on alates 1720. aastast elanud järjest kaheksa põlvkonda. Talu taga mäenõlval on suure kivi külge kinnitatud endiste elanike nimekiri koos sünni-ja surmadaatumite ning huvitavate faktidega. Talu viimaseks elanikuks jäi kümne lapselisest perekonnast pärit Filippus Hannesson (1909-2009). Filippuse isa, Hannes Jónsson (1880-1968) oli üle maa tuntud posti- ja veemees, kes rännumehi üle Skeiðará jõe juhatas. See amet oli omal ajal üks vastutusrikkamaid ja austatuimaid. Ida poole minnes tuli üle saada mitmetest ohtlikest jõgedest, nagu näiteks: Núpsvötn, Súla, Gígjukvísl ja lõpuks Skeiðará, mille ületamine oli alati isegi kogenud teejuhi olemasolul seotud suure riskiga. Kuna Núpsstaðuri talukoht oli ja on praegugi viimane enne Skeiðará jõe liivavälju, peatusid seal kõik, kes edasi tahtsid liikuda ja said seal nii öömaja kui ka hobuseid vahetada.

Enne kui musta liivakõrbe meenutav vaatepilt avaneb, seisab teel majesteetlikult 767 meetrit kõrgune mäerüngas. Lómagnúpur on üks Islandi rannikuala kõrgemaid kaljurahne ja temast on juttu juba 13. sajandil kirjapandud Njálli saagas. Üks saaga tegelastest, Flosi Svínafelli talukohast, näeb seal tähendusrikast unenägu, kus Lómagnúpuri mäest astub välja kitsenahast riietes ja raudse sauaga hiiglane, ning hakkab kokku kutsuma mehi, kes hiljem Njálli koos tema majarahvaga põlema panevad.

Lómagnúpurist ei saa mööda vaadata

 

Sügavamale Vatnajökulli liustiku riiki sisenedes algavad liivikud. Veeliustikust hiiglane on siin trooninud aegade algusest peale ja end selle jäise ime naabriks asutanud pidid end tema käitumise järgi seadma. Vatnajökulli liustikul asub Islandi kõige aktiivsem vulkaan – Grímsvötni järv, mis on üheaegselt kaldeera ja vulkaan. Sinna koguneb maasisese vulkaanilise soojuse tagajärel liustiku sulamisvesi ja vallandub, kui mõõt täis saab tulvaveena üle Skeiðarársanduri liiviku. Harilikult pääseb vesi liustiku alt välja paariaastase vahega, aga vulkaanipursked, mis on Grímsvötnil küll harva suured, panevad liikuma hiigelveemassid. Grímsvötnil on toimunud 1150. aasta jooksul 60ne vulkaanipurske ringis, nendest 9 purset 20. sajandil.

Esimesena hakkab silma Vatnajökulli liustikust alguse saav ja allapoole voolav Skeiðarárjökulli liustik, mida peetakse Euroopa suurimaks oruliustikuks (umbes 1500 km2). Jääajal ulatus tolle ots praegusest rannajoonest kaugele välja. Umbes 10 – 12 000 aastat tagasi hakkas ta kiirelt sulama ja kahanes, ning seejärel jälle kasvas vahelduva eduga oma praegusele tasemele. Taandudes on liustik järele jätnud vesise ja liivase pinnase, mis ulatub tuhande ruutkilomeetrini ja mis teeb sellest suurima liivavälja Islandil – Skeiðarársanduri. Liustiku alt tonnide viisi kive ja liiva välja kandnud jõgedest viivad üle sillad, mis suuremas osas valmisid alles 20. sajandi lõpupoole.

Kuigi saare asustamisest alates oli vaja saada ühest kohast teise ja üle jõgede, hakkas teedevõrk ja sillaehitus Islandil välja kujunema alles 20. sajandil. Inglise rännumees C. W. Shepherd kirjutas oma Islandi reisipäevikus 1862. aastal: „Teed on Islandil väga halvad ja olemas ainult nime poolest. Kui öeldakse, et mingi tee viib ühest kohast teise, siis on need ainult tühipaljad sõnad ja tähendavad seda, et sinna on võimalik saada.

Sillaehituse planeerimisel jäi just Ida-Skaftafelli maakond viimaseks eriti raskete ehitusolude tõttu: suurel maa-alal voolavad jõed vahetasid pidevalt oma voolusängi ja voolu tugevus ning üleujutused tegid ehitamise ilma eriti võimsate masinateta võimatuks. Nii avati ümber Islandi ringtee alles 14. juulil 1974. aastal 904 meetrise Skeiðará silla valmimisega. Pidustused olid ülemaalised, sest sellega lühenes Islandi 1000. asustusaastal autotee Reykjavíki ja Höfni linnakese vahel idas 471 kilomeetri võrra. Maa rahvas sai omale ringtee ja iga õige islandlane pidas oma kohustuseks saarele vähemalt kord suvepuhkuse ajal ring peale teha.

1974. aasta tähistas Skeiðará silla valmimise ja ringtee avamisega täiesti uut ajajärku Islandi ajaloos. Varem aga pidi hakkama saama sildadeta.

Skeiðará jõgi, mis on vaid üks takistustest silmapiirini ulatuval Skeiðarásanduri liivaväljal, on rännumeestele oma suurvetega rohkelt muret ja peavalu valmistanud. Ka peale tulvavee voolu vähenemist polnud ohud kaugeltki lõppenud. Kui vesi ära voolas ja pinnas kuivas, jäid liivaväljadele lebama tulvaveest kantud suured jääkamakad. Nood seisid seal veel aastaid ja moodustasid sulades süvendi, väga ohtliku vesiliivaga augu, mille pealispind oli kaetud kuiva ja õhukese liivakihiga, ent selle all peitus sügav, kõike neelava liivaga auk. Niisugune liivaväli jäi pikka aega ületamatuks ja sundis teelisi üle liustiku minema. 1861. aastal, kümme nädalat peale veetulva, sattus Svínafelli talu sulane Vigfús Einarsson niisugusest august üle ratsutama. Ta kadus koos oma hobusega hetkega ja jäädavalt.

1933. aastal reisis Islandi kirjanik Þórbergur Þórðarson oma noore kaasa Margrétiga jõgesid ületades üle Skeiðarársanduri liivavälja ja kirjeldab ta seda järgmiselt:

Vesi oli tõusnud kõhuni ja pressis end samaaegselt vastu külgi üles. Hobused astusid samm sammu haaval külitsi allavoolu. Aeg-ajalt tundus nagu neid oleks järsult tagasi tõmmatud. Kui hobune oleks komistanud, oleks kõik lõppenud. Kui voolujõud oleks teda kaks sammu vasakule viinud, ei oleks enam olnud midagi peale põhjatu igaviku. Kui sa seisad keset Skeidará jõge peale viit sügisvihmapäeva, ei ole teistsugust elu olemas.

Nii ajalooürikutes kui ka rahvajuttudes on saare asustamise algusest peale üles tähendatud vähemalt 50 Skeiðará jõe üleujutust. Siiski arvatakse, et maa asustamise algusaastail ei olnud veevool nii laiaulatuslik ja nii purustava toimega. Skeiðarársanduri idaküljes, Öræfi piirkonnas, oli teadaolevalt kuni 1362. aastani umbes 40 talukohta, mis ei oleks seesuguse tulvavee uhumise tingimustes seal eksisteerida saanud. Öræfi piirkond hävis hoopis vulkaanipurske tagajärjel 1362. aastal. 

 

 

« Older entries