Vestmannaeyjar ehk Läänemeeste saari on 15-18 ja kaljulaide ning väiksemaid kaljumoodustisi nende ümber 30. Kõik saared on tekkinud veealuste vulkaanipursete tagajärel, nendest vanimad 10 000 aastat tagasi. Noorim on Surtsey saar, mis kerkis merest 1963. aastal neli aastat kestnud vulkaanipurske tagajärel. Arheoloogilistest väljakaevamistest on selgunud, et saartest ainukese inimasustusega Heimaey saarel elati ammu enne Islandi asustamise alguseks arvatud aastat 874.
Saartel on läbi aegade olnud eluliselt tähtis linnupüük ja munakorjamine, milleks laskuti köitega järskudelt kaljunukkidelt ja köie otsas rippudes täideti taskud ja kotid söögipoolisega. Kuni 20. sajandi keskpaigani sõltus toidulaua kate põhiliselt jää-tormilinnu saagist. Igas talus oli seda sissesoolatud sulelist kaks-kolm vaati, igas vaadis 300 linnu ringis. Miks just see lind nii populaarne oli? Temast sai mitte ainult liha, vaid ka tulehakatist ja leivamääret. Vestmannaeyjari saartel pesitsevad kõik Islandil leiduvad merelinnud ja needki, keda mujal saartel ei leidu.
Eriti palju on saartel põhjalunne, (lad. Fratercula arctica arctica) kes saabuvad saartele suvekuudeks ja moodustavad siin ühe suurima koloonia maailmas. Vestmannaeyjari saartel on loendatud 1,1 miljon linnupaari.
Oma erilise ilu ja kaljukoobaste pärast on saari ka põhjamaa Capriks kutsutud. Heimaey saart on vapustanud mitmed sündmused. 16. juulil 1627. aastal maabusid saarel Alziiri mereröövlid, kes röövisid, põletasid ja viisid endaga kaasa orjusesse 242 saarlast. Jube kallaletung jääb alatiseks Türgiröövi nime all Islandi ajalukku. (vt. järgmist lugu)
1973. aastal toimus Heimaey saarel vulkaanipurse ja hävitas 1345 majast 400 ning sundis saare 5 300 elanikku ühe ööga evakueeruma. Seda peetakse siiani omamoodi saavutuseks, nagu ka sadamat hävitada ähvardanud laavavoolu peatamist külma merevee abil. Purskest sündis uus tulemägi – 204 meetrit kõrge Eldfell ja endise 11,3 km² Heimaey asemel oli nüüd 13,4 km² suurune saar.
Eriti peale 1973. aasta vulkaanipurset on huvi saare vastu väga tõusnud. Peale muu erilise saab siin jälgida väljakaevamisi põhjamaa Pompeiks kutsutud maa-alal. Mitmed saareelanikud on end oma tegudega ajalukku kirjutanud, üks neist on Guðlaugur Friðþórsson, kes ujus kuue kilomeetri kaugusel rannast merehätta sattunud laevalt viis tundi jääkülmas merevees ja kaldale jõudes astus paljaljalu üle terava laavamaastiku asulani. Aasta oli siis 1984 ja Guðlaugur oli 22 aastane. Neli tema kaaslast uppusid.
Kohe sadama kõrval on kõrge rohuseina taga Herjólfsdaluri org, kuhu igal aastal augusti esimesel nädalavahetusel kogunevad lisaks 4 000 elanikule tuhanded islandlased, et kolm ööd-päeva koos pidutseda ja laulda.
Igasugust Islandilt 
Lisa kommentaar