29. märtsi hilisõhtul asutasid Ránakoti hurtsikus 10 kalurit end unele, kui äkki hakkas üks magamajäänutest elu ja surma eest rapsima ja õhku ahmima. Ärkvelolija rebis mehe koikust välja ja arvas, et küllap see rahvale juba tuntud kodukäija on, aga vaevutoibunud mees väitnud vastu, et ründaja olevat olnud palju jubedam. Nad ei jõudnud oma arutlust veel lõpetada, kui järgmine mees une pealt vaimuga sama ägedasse võitlusse asus. Too suutis end ise istukile ajada. Selleks ajaks oli juba enamus ärganud ja ruumis süüdati tuli. Ühel meestest oli käepärast kalarapsimise nuga, millega ta enda ette õhku torkas ja lubas selle mehi piinavasse kuradisse kinni lüüa. Samal hetkel suruti meest hirmsa jõuga vastu maad ja tema pea pitsitati allapoole põlvi nii, et nuga kukkus tal käest, mees läks näost siniseks ja ajast suust vahtu välja. Nüüd hüppasid mehed karjatusega jalule ja kaks neist tirisid hättasattunu tema asemelt välja. Toibunu tänas abi eest ja ütles, et SEE olevat tal peaaegu hinge võtnud. Sel ööl enam magama ei mindud. Järgmisel ööl algasid rünnakud uue hooga ja ühes otsustati nägijamees kohale tuua. Nägija veetis ülejäänud öö koos meestega ja sel korral jäi kõik rahulikuks, ent lahkudes ütles nägija, et SEDA ei saa minema ajada – SEE läheb, kui tema aeg kätte jõuab.
Veel ütles ta, et olevat näinud kurja vaimu, kes end igasugusteks olenditeks muutis ja et säärasele võiks proovida vastu võidelda eebenipuust okstega. Okstega tuleks vehkida siis, kui tema selleks märku annab. Lähedalasuvalt heinamaalt leiti mingid oksad ja sel õhtul läks iga mees oma asemele oksaraoga. Kogu ülejäänud öö kaitsesid mehed end nägija juhtnööride järgi okstega vehkides.
Järgmisel päeval levis vaimulugu kui kulutuli mööda küla ja ümbruskonnast tulid pea kõik kannatanuid kaema ja vaimu vaatama. Paljude arvates võis vaimu ringi lendamas näha ja seda isegi katsuda, ning paljud said kohapeal nägijateks.
Kuna mehed olid magamatusest juba punaste silmadega, mindi varakult asemele. Uni sai kesta kella 3-ni öösel, kui jälle läks rahutuks. Mehed olid seekord aga magada saanud ja suutsid ülejäänud öö üleval olla ja muust enam ei räägitud kui hurtsikust lahkumisest.
Järgmisel päeval tuli kellelegi mõte, et võiks ju proovida kirikukelladega vaimu peletada. Mõeldud, tehtud. Stokkseyri kirkust saadi laenuks kellad tingimusega helistada ainult siis, kui vaim tuleb. Õhtul mindi magama harilikul ajal ja just olid esimesed uinunud, kui karjed ja korin jälle peale hakkasid. Kõik ärkasid ja üks sööstis kellade juurde ning helistas neid nii kuis võis. Nüüd segunesid kellahelin ja meeste karjed ning kellelgi ei tulnud hommikuni und. Lõpuks kolisid väsinud ja tülpinud mehed mujale ja said vaimust rahu, aga naaberhurtsikutes jätkusid pained edasi.
Igasugust Islandilt 
Lisa kommentaar