Kui 1939. aasta septembris algas II maailmasõda, uskusid islandlased, et erapooletus ja eraldatus teistest maadest kaitseb neid. Isegi kui Saksa väed 1940. aasta aprillis Taani vallutasid, lükkas Islandi valitsus tagasi Suurbritannia sõjaväelise kaitse pakkumise. Britid arvasid aga, et on tulnud aeg mitte võtta tõsiselt Islandi erapooletuks kuulutamist ja üks kuu pärast Taani vallutamist, 10. mail 1940. aastal, saabusid nad oma sõjalaevastikuga Islandile. Neile ei osutatud mingit vastupanu ja kahtlemata tundis 90% islandlastest rõõmu, et need olid britid, aga mitte sakslased. Britid soovisid Islandi kaitseks sakslaste vastu kaasata ameeriklased. Nende vahendusel sõlmiti 1941. aastal kaitseleping Islandi ja Ameerika Ühendriikide vahel ja 7. juulil 1941. aastal astusid Ameerika väed saare pinnale. Kui briti sõjaväelasi oli Islandil 25 000, siis ameeriklasi tuli saarele 60 000. Mõlemad sõjaväed tõid Islandile ettevõtmisi, milliseid siinmail poldud varem nähtud. Muuhulgas ehitati lennujaamad: brittide poolt Reykjavíki keskele ja ameeriklaste poolt Keflavíki kalurikülast lõuna poole, Miðnesheiði kõrgmaale. Islandil oli alates 1930. aasta kriisist olnud pidev tööpuudus. Sõjaväe saabumisega muutus olukord vastupidiseks – uued ettevõtmised vajasid rohkelt kohalikku tööjõudu. Kala hinnad tõusid ja Islandil algas tõeline õitseaeg, parem kui kunagi varem.
Ja islandlased said omale võrkaiataguse naabri.
Miðnesheiði kõrgendikul, kus asub Islandi rahvusvaheline lennujaam, algas II maailmasõja ajal koos ameeriklaste tulekuga vilgas elu. Ameeriklased lubasid pärast sõja lõppu lahkuda, aga 1945. aastal olid nad oma strateegiat muutnud, ning soovisid oma sõjaväe baasi Islandil edasi hoida. Islandlased keeldusid, aga ameeriklased jäid saarele edasi. Lõpuks sõlmiti 1946. aastal leping, et sõjavägi lahkub. Tsiviilriietuses töölised said sõjaväeliste lendude teenindamiseks enda käsutusse ruumid Keflavíki lennujaamas. Alþingil – Parlamendis nõustuti küll lepinguga, ent rahva rahulolematus kasvas ja siiani erapooletust rõhutanud Islandi poliitikute vahel tähistas sellise lepingu sõlmimine külma sõja algust. Järgnevatel aastatel tuli ilmsiks ameeriklaste eriline huvi Islandi vastu. Aastatel 1948 – 1952 jagasid Ameerika Ühendriigid II maailmasõjas enamkannatanud Euroopa riikidele Marshalli abi. Selle määratluse järgi oleks pigem Island pidanud teistele abi andma, kui seda ise vastu võtma, ent Islandile jagatud toetus oli poole suurem kui teistele riikidele osutatud abi. 1949. aastal sai Islandist NATO asutajaliige. Samal ajal, kui 30. märtsil Alþingil liikmelisust kinnitati, avaldas rahvas Parlamendi maja ees kividega loopides meelt kuni politsei massid pisargaasiga laiali ajas. Vaatamata lubadusele, et Ameerika sõjaväge Islandil ei hoita, sõlmiti 1951. aastal Islandi ja Ameerika Ühendriikide valitsuste vahel salajane leping, mille kohaselt toodi sõjavägi uuesti saarele. Peagi saabus Keflavíkki 5 000 sõjaväelast. Sõjaväebaasi ja –linnaku ehitamine avaldas nii kohalikele kui teistele saareelanikele hiigelsuurt mõju. Üle terve maa voorisid töösoovijad Keflavíkki, mille tulemusena hakkas kerkima tööliste linnak. Viimasest kujunes välja Keflavíki linn. Statistiliste andmete kohaselt oli 1952. aastal oli ehitusele kokku tulnud 400-500 islandlast. 1983. aastal töötas Keflavíki lennujaamas juba 2626 islandlast.
Ameeriklaste sõjaväe saarel viibimine oli kaua Islandi poliitikute kibedaim vaidlusteema. Samas andis sõjavägi tööd tuhandetele islandlasele ja oma 55 aastase Islandil oleku jooksul oli selles nii head kui halba. Oma viimastel tegevusaastatel peeti sõjaväebaasis kaks korda aastas karnevali. Lisaks tõid ameeriklased endaga kaasa 4. juuli rahvuspüha, mil igal aastal said islandlased osa välismaistest maiusroogadest, mängudest ja meelelahutusest. Ameerika sõjaväebaasi tegevus lõpetati Islandil 30. septembril 2006. aastal.
Igasugust Islandilt 
Lisa kommentaar