Liivaväljade ja ohtlike jõgede rasked ületamised on loonud hulga rahvajutte.
Kord olid kaheksateist koolivenda teel üle Skeiðarársanduri liivavälja Üks ratsanikest jäi teistest veidike maha, ülejäänud semud sõitsid aga edasi. Ühtäkki märkasid nad mingit inimesemoodi olevust neljakäpukil üle liiva roomamas. Lähemale jõudes nägid nad, et see on hiidnaine. Naine roomas poiste juurde ja palus neil end üle jõe aidata, ent poisid vaid naersid naise üle, jätsid ta sinnasamasse ja ratsutasid edasi.
Nüüd jõudis kohale mahajäänud koolivend Þórarinn ja naine palus temaltki abi üle jõe saamiseks. Þóraninn lubas lahkelt aidata, kui naine suudab ise hobusele selga ronida ja kui hobune neid kanda jõuab. Naine kinnitas, et küllap hobune jõuab ja ronis Þórarinni selja taha hobusele selga. Nii ületasid nad jõe ja kui nad jälle kõvemale maapinnale jõudsid, uuris Þórarinn, et kuhupoole naise tee viib.
Too vastas, et nüüd saab ta mööda jõe äärt juba ise oma kodukohani minna ja lisas, et ta tahaks selle heateo eest poisile kunagi ka tasuda. Seda võin ma sulle öelda, lisas hiidnaine, et see talv tuleb väga karm ja kui sa Skálholti jõuad, jäta oma hobused talukohast kõrgemal asuvale mäeküljele. Küll ma siis neil silma peal hoian ja nende eest kuni kevade tulekuni hoolitsen, siis saad nad samast kohast kätte. Þórarinn tänas naist ja seejärel jätsid nad südamlikult hüvasti.
Þórarinnil võttis aega enne kui ta oma semudele järele jõudis. Nood irvitasid tema üle, et ta nii kaua Skeiðarársanduri liivikul kena tüdrukuga aega oli veetnud, ent Þórarinn ei teinud seda kuulmagi.
Kui nad Skálholti jõudsid, tegi ta nii, nagu naine talle õpetanud oli. Talve kolmanda kuu, Þorri, kättejõudmise ajaks olid kõikide koolivendade hobused karmi talve tõttu hinge heitnud. Kevade saabudes, kui koolivennad end jälle reisile sättisid, läks Þórarinn oma hobustele järele ja seisidki nood samas kohas, kuhu ta nad sügisel jätnud oli, priskemad kui kunagi varem.
Kuigi semud Þórarinnilt uurisid, kelle söögil ja kostil tema hobused olnud olid, ei saanud nad mingit vastust. Kõik koolivennad peale Þórarinni pidid omale reisiks uued hobused ostma.
Palju aastaid hiljem, kui Þórarinn oli juba kirikiõpetaja, ratsutas ta varakevadel ühe noormehega üle keskmaa viiva Kjalveguri tee. Nad jäid suure lumetormi kätte ja eksisid teelt. Lõpuks jõudsid nad ühe suure kivi juurde ja arvasid, et sinna nad oma hinged ka jätavad.
Äkki kuulsid nad samme kivile lähenemas ja nägid seal koledat hiidnaist. Too palus meestel endaga kaasa tulla ja kuigi kirikuõpetaja pelgas, läks ta siiski. Teel lõppes noormehel jõud ja siis pistis naine ta oma vöövahele üleskeeratud seeliku tagumisse volti ja natukese aja pärast, kui ka kirikuõpetajal jõud rauges, pistis ta tema oma seeliku esimesse volti. Nii sammus hiidnaine kaua, kuni ta lõpuks ühe koopa ukse ette jõudis ja seal mehed oma seelikust välja raputas. Koopas ootas ees noor neiu ja seal said mehed nii süüa kui peavarju. Järgmisel hommikul küsis hiidnaine kirikuõpetajalt, et kas too teda ära ei tunne ja jutustas neile oma varasemast kohtumisest liivikul. Nüüd tundis kirikuõpetaja naise ära. Naine ütles, et noor tüdruk olla tema tütar ja et liivaväljal omal ajal oli ta last ootamas ja sünnitusvaludes, kui Þórarinn teda üle jõe aitas.
Kirikuõpetaja veetis naise juures kaks nädalat, siis juhatas naine ta jälle õigele teeotsale. Þórarinni küsimise peale, et kuidas ta heateo eest tasuda saaks, palus naine tal endale ühel korral süüa anda. Seejärel jätsid nad südamlikult hüvasti.
Sügisepoole laskis kirikuõpetaja poisil kakskümmend lammast ja kaheksa-aastase härja naisele saata. Räägitakse, et hiidnaine olevat kirikuõpetajale igasuguseid väärtasju saatnud ja et nende sõprus olevat kestnud terve elu.
Igasugust Islandilt 