Igasugust Islandilt

Enne lennuliikluse algust oli Öræfi piirkond üks eraldatuimaid Islandil.

Lõunast uhuvad sadamata randa avaookeani lained, põhjast valitseb põhja- ja lõunapolaarjoone vaheline suurim liustik -Vatnajökull. Mõlemalt poolt piiravad maad vöimsate liustikujõgedega vaostatud saare suurimad liivaväljad, mis olid ühed raskemini ületatavad Islandil. Nii suur oli seal eraldatus, et hiiredki polnud sinnakanti jõudnud ja võimatu oli seal kasse pidada, sest nood surid igavusest. Sellest hoolimata olid elamistingimused Öræfi piirkonnas head ja pärimuse järgi elanud seal mitmed nimekad pealikud.

Öræfi kõige lõunapoolseim tipp on Ingólfshöfði – 76 meetri kõrgune kaljune neemenukk. Maa asustamise raamatus seisab, et Ingólfur Arnarson maabus teist korda Islandile saabudes kohas, mida nüüd Ingólfshöfðiks kutsutakse. Sel korral mõlkus tal meeles Islandile paikseks jäämise mõte ja müüdi järgi oli ta enne saarele lähenemist laeva pardalt vette visanud oma auvaiad, et sinna, kuhu ookean need välja uhub, oma eluase luua. Kuni tema orjad Karl ja Vífill vaiasid otsisid, seadis Ingólfur end sisse Ingólfshöfði piirkonnas. Meestele olevat see peale karmi meresõitu rohelise kaselõhnalise oaasina tundunud. Sel ajal kutsuti piirkonda mitte Öræfiks, aga Litlahéraðiks – Väikeseks vallaks.

Island võttis saare asustajaid vastu pehme kliimaga, mis jäi kestma esimesed kolm sajandit kuni 14. sajandil alanud „väikese jääajani“. Nagu pärimusest teada, leidsid Karl ja Vífill auvaiad praeguse Reykjavíki lähedalt ja Ingólfur asutas end sinna ümber. Ingólfshöfði jäi aga oma kohale ja on siiani hea pesitsuspaik lugematutele lindudele, muuhulgas lõuna- ja põhjatirgile, alkile, põhjalunnile, jää-tormilinnule, kaljukajakale ja änlasele. Vanasti käis linnupüük ning munakorjamine talukoha juurde, ent kaljult laskumisel said paljud hukka ja nii vaibus see harrastus tasapisi. 14. sajand tõi aga peale „väikese jääaja“ veel kannatusi ja katsumusi.

1362. aastal toimus Öræfajökulli liustikul asuva tegevvulkaani võimas purse, mis hävitas kogu piirkonna õitsva elamise. Avatakse et kõik piirkonna ligi 400 elanikku hukkusid ja laava, tuhk, ning hiljem tulvavesi matsid enda alla kõik mis meenutas inimtegevust. Seda vulkaanipurset võrreldakse tihti Pompei hävitanud Vesuuvi purskega, kuigi esimene neist oli mitmeid kordi võimsam (Öræfajökulli vulkaanipurskest eraldus 10 m3 vulkaanilist tuhka, Vesuuvi purskest 3 m3). Kui elu piirkonnas uuesti tuhast tõusis, ei kutsutud kohta enam Litlahéraðiks, vaid Öræfiks – Metsikuks. Tühermaa, tühjus, metsikus olid lõpusõnad Litlahéraði maakonna ajaloole liivaväljade vahel ja samas uue alguse sõnad Öræfi maakonna ajaloole. Nagu sellest veel vähe oleks olnud, saatis vulkaan järgmise laavavoolu alla aastal 1727 ja seekord purskas vulkaan terve aasta. Hofi kiriku õpetaja jutustuse järgi olnud tuhapilv nii paks, et kolm päeva poldud ööl ega päeval vahet tehtud.

Öræfajökulli liustikku (70 km3) loetakse Euroopa üheks majesteetlikumaks ja väljapaistvamaks tulemäeks. Siin troonib Islandi kõrgeim tipp, Hvannadalshnúkur (2100 meetrit), kuhu esimestena jõudsid 1813. aastal Norra maamõõtja Hans Frisak koos Fagurhólsmýri vallavanema Jón Árnasoniga. Tolle aja vägitegu, kus mehed pidid päris tippu jõudmiseks jäässe 86 astet raiuma, on tänapäeval matkajatele grupiviisiliseks harrastuseks saanud.

 Vaade õhtusele Öræfajökulli liustikule Freysnesilt.

Peale selle, et piirkonna rannad pakkusid nii ajupuid eluasemete tarbeks kui hülgeid toidulauale, jooksid Skeiðarásanduri liivikul tihti randa kinni laevad. Seda juhtus nii sageli, et piirkonda hakati kutsuma Põhja-Atlandi ookeani suurimaks laevasurnuaiaks.Kord olevat üks vaene naine rannaäärset kalalaeva märgates õhanud: “Kui see laev peaks randa kinni jooksma, annaks Jumal, et see siin toimuks.“ Nii läkski ja seekord said lapsed oma kõhud täis süüa. Kahtlemata tõi laeva karile jooksmine elanikkonnale mitmeti kasu: aitas täita näljased kõhud ja paigata viledad elamud. Karil laeva märgates tuli kiiresti tegutseda. Kõigepealt tuli päästa laevalt elavad hinged ja hädasolijatele abi anda, seejärel võimaluse korral kõik, mida laevalt saada oli, maale toimetada ja lõpuks ka laev osadeks võtta enne kui liiv selle mattis.

Kõige kuulsam laev, mis Ida-Skaftafelli maakonnas 19. september 1667. aastal liiva kinni jooksis, oli kahtlemata Hollandi kaubalaev Het Wapen van Amsterdam ehk kullalaev. Laeva lastiks olnud suurel hulgal maitseaineid, vaselatte, tina, riidematerjali s.h puuvilla ja siidi ning ka pärleid ja lihvimata teemante. Laeva 200-250 meeskonnaliikmest pääsesid umbes 60. Laeva lasti hinnati 43 tünnile kullale ja sellest ka hüüdnimi „kullalaev“, mis ajas varanduseotsijad liikvele, liiva seest kadunud laeva otsima.

Muutusid ajad, muutusid laevad. 19. sajandi lõpul, 20. sajandi alguses hakkasid randa kinni jooksma traalerid. Aastatel 1896-1952 said Islandi rannad viimaseks puhkepaigaks 80-le Saksa traalerile. Ka need köik võeti osadeks ja kasutati võimalikult otstarbekalt.

19. jaanuaril 1903. aastal jooksis Ingólfshöfði neemest läänes liiva kinni Saksa traaler Friedrich Albert. Kõik kaksteist meeskonnaliiget jõudsid maale, kus neid võttis vastu hullumeelne ilm ja lumetorm. Kui nad oleksid itta, Öræfi poole, läinud oleksid nad kaheksa tunni pärast inimasustuseni jõudnud, aga kuna nad tormi tõttu midagi ei näinud, võtsid nad suuna läände. Nad leiti üheteistkümnendal päeval, Kirkjubæjarklausturist 30 kilomeetrit idas. Kolm meest olid surnud ja neljal jäsemed nii külmavõetud, et nende jalad ning käed tuli amputeerida. ülejäänud viiel oli hästi läinud. Peale seda ehitati randa merehädaliste tarbeks kaks hädaabi varjualust, millest üks seisab siiani Ingólfshöfði neemel.