Liustikulaguunist Lõunakülani: Jökulsárlón – Suðursveit

august 23, 2012 kell 5:57 e.l. (Ida - Skaftafelli maakond, Islandi info, Ring ümber Islandi)

1930ndatel aastatel hakkas sulava Breiðamerkurjökulli liustiku äärde moodustuma Jökulsárlóni laguun, mille põhi on merepinnast tunduvalt allpool ja seetõttu voolab merevesi tõusu ajal laguuni. Laguunis hulbivad liustikust murdunud jääkamakad ja purjetavad aeglaselt sulades mere poole. Pidevalt muutuv ja kordumatuid jäiseid mustreid moodustav laguun oma jääpankadel inimesi vaatlevate hüljestega on kindlasti pikemat peatust väärt. 

 

Suðursveit ehk Lõunaküla sai oma nime küla asendi pärast, mis paikneb 50 kilomeetri pikkuselt taevasse kõrguvate mägedemassiivi lõunapoolsel jalamil. Ranna ja rüngaste vahelisel kitsal maa-alal elati samasuguses eraldatuses kui Öræfi piirkonnas: läänest tihti ületamatu Jökulsá jõgi ja idast üks liustikujõgi teise järel. Ilma asjata teele ei asutud ja külalisi käis haruharva. Külaelanikud paistsid aga silma suure huviga trükisõna vastu ja ühiselt osteti mõned raamatud, nagu Islandlaste saagad, Põhjamaade saagad ja 1880. aastal asutati lugemisühing. Jökulsárlóni laguunist ida poole sõites hakkab umbes 13 kilomeetri pärast tee ääres silma raamatute rida, mis ei tähista mitte kohalikku raamatukogu, vaid Islandi kirjaniku Þórbergur Þórdarsoni keskust.

Þórbergur sündis siinsamas, Suðursveiti külas, Hali talukohas 1888. aastal ja jõudis oma 86 eluaasta jooksul välja anda ligi 40 raamatut. Noor Þórbergur pani üksikasjadeni tähele end ümbritsevat loodust ja vahendas seda hiljem ka oma lugejatele.

 Olin vaadanud neid kive sellest ajast peale, kui end mäletan. Nad andsid mäekülgedele koduse olemise nagu inimesed külas. Nendest olid saanud minu suured sõbrad. […] Kõikidest „surnud asjadest“ tundusid kivid mulle olevat kõige elavamad. See oli sellepärast, et nad olid kõige looduslikumad ja mäletasid kindlasti kõige rohkem.“

Þórbergur sai pea üleöö kuulsaks oma 1925. aastal ilmunud raamatuga „Kiri Laurale“ („Bréf til Láru“). 1922. aastal kohtus Þórbergur Islandi põhjaosas, Akureyris, teosoofia teemalisel koosolekul Laura nimelise vanema daamiga, kellega kohvitassi juures nii mõnigi maailmaasi selgeks sai arutatud. Aasta hiljem saatis Laura Þórbergurile nende ühise tuttavaga tervitusi ja palus tal ikka ka kirjutada. Samal päeval asus Þórbergur kirjutama. Aasta hiljem oli 180 leheküljeline kiri valmis.

(Vaata ka sissekannet aastast 2009 : Teine päev 21.02.2009: Suðursveiti (Lõunaküla) ja Þórbergur Þórðarsoni päev  kus on kohast rohkem juttu)

Suðursveiti külast rääkides ei saa mainimata jätta randa kinni jooksnud laevu, mis ühtedele õnnetuseks, teistele suursündmuseks olid. Aastatel 1867-1925 said sealsed rannad viimaseks puhkepaigaks 12-le laevale. Laeva meeskond päästeti reeglina alati, v.a ühel korral, kus kaks meest uppusid. Laevadelt saadud tavaarist elasid Suðursveiti küla inimesed priskelt ära. Põhiliselt juhtus õnnetus Prantsusmaalt pärit laevadega ja küla elanike ning prantslaste vahel tekkisid tihtipeale soojad sõprussidemed.

 
 

Lisa kommentaar

Kuidas liustikulõhesse kukkunud talumees psalmide laulmisega oma elu päästis ja kuivast sillast

august 23, 2012 kell 5:34 e.l. (Ida - Skaftafelli maakond, Islandi info, Islandi rahva jutud (vahele ka muinasjutte), Ring ümber Islandi)

Öræfi piirkonnast väljunud, ei ole liivaväljad ja jõgede ületamine veel lõppenud. Breiðamerkursanduri liivaväljast voolavad risti läbi kaks liustikujõge: Fjallá ja Jökulsá. Viimane on üks Islandi lühem liustikujõgi, sest Breiðamerkurjökulli liustik, millest ta alguse saab, on siin ookeanile kõige lähemal. Jökulsá nimelisi jõgesid on Islandil rohkem kui üks, siinset kutsutakse Jökulsá jõeks Breiðamerkursanduri liivikul – Jökulsá á Breiðamerkursandi. Saare asustamise ajajärgul olid liustikud palju väiksemad kui tänapäeval ja sel kohal, kus on Breiðamerkurjökulli liustik praegu, olid 15 kilomeetrit praegusest liustikuäärest sisemaa poole kolm väiksemat liustikukeelt.  Suur osa endisest liustikualusest lauskmaast oli metsa kasvanud ja teada on vähemalt neljast liustiku alla jäänud talukohast.

Liiviku lääneservas asub Kvískeri talukoht, mille üheksa õde-venda on kuulsust kogunud piirkonna ajaloo ja looduse põhjalike uurimustega. 1936. aastal läks üks vendadest Sigurður Björnsson, koos kaaslasega Breiðamerkurfjalli mäe juurest kahte lammast otsima ja jäi lumelaviini alla. Kaaslane pääses, aga Sigurðuri viis laviin liustikulõhesse ja kiilus ta seal pea alaspidi kinni. Kui ta oma olukorda mõistis, võttis ta nõuks laulda järjest kõike, mida ta oskas ja alustas psalmidest. Järgmisel päeval, peale 25 tundi jäälõhes viibimist, leidsid otsijad ta tänu tema lauluhäälele üles. Höfni linnakeses asuvas Liustikumuuseumis on sellel juhtumil ka oma nurk.

1962. aastal ehitati üle Fjallsá jõe 138 meetri pikkune sild, mis oli tol ajal üks pikemaid Islandil. Selle silla ehitamisel kasutati ühte väga olulist uuendust. Silda sai nimelt vajadusel lahti monteerida ja ümber paigutada. Kogemus oli sillaehitajatele juba õpetanud, et liustikuveed võivad olla täiesti ettearvamatud. Näiteks juhtus 1947. aastal üle Heinabersvötni vete silda ehitades niisugune lugu, et kui sillamaterjal oli kohale toimetatud ja sillaehitusega oli peale hakatud, muutis jõeharu oma sängi ja hakkas hoopis Kolgríma jõkke voolama. Sild seisab aga tänapäevani.

„Kuiv sild“ üle Heinabergsvötni vete.

1967. aastal sai Jökulsá jõgi Breiðamerkursanduri liivikul omale silla peale. Sinnamaani oli seda üheks raskemini ületatavaks teetakistuseks peetud ja jõe ületamine oli mitmeid elusid maksnud. Kui jõgi ületamatuks osutus, tuli teed otsida jõest kõrgemal, üle liustiku ja siis võis teekond olenevalt oludest neljast tunnist neljateistkümneni venida või üldse viimaseks jääda. 1927. aastal kukkus Svínafelli talukoha õpetaja Jón Pálsson koos seitsme hobusega ootamatult tekkinud jäälõhesse ja kadus.

 

Lisa kommentaar