Igasugust Islandilt

Kord astus üks mees hommiku eel Mýrdaluri orust ida pool mööda mereranda, kuni ta jõudis ühe koopasuuni. Sealt kostus lõbusat tantsukära ja koopa ees lebas hulk hülgenahku. Mees võttis ühe naha endaga koju kaasa ja lukustas selle kirstu. Samal päeval läks mees uuesti koopa juurde. Seal istus noor ja kena neid. Ta oli täiesti paljas ja nuttis kibedalt. See oli hüljes, kelle naha mees koju viis. Mees andis neiule kehakatte, lohutas teda ja viis ta enda juurde koju.

Mehega sai neiu hästi läbi, aga teised said tema tujukust tunda. Tihti istus ta lihtsalt ja vaatas merele. Mõne aja pärast nad abiellusid, kõik läks kenasti ja neil oli lasteõnne. Mees hoidis hülgenahka kirstus luku taga ja kandis võtit endaga alati kaasas. Palju aastaid hiljem läks ta kord merele ja unustas võtme koju padja alla. Tagasi tulles oli kirst avatud, nahk ja naine kadunud. Naine oli leidnud võtme ja läinud uudishimust kirstu vaatama, leidnud sealt oma naha ja ei suutnud mere kutsele vastu panna. Ta jättis lastega hüvasti, tõmbas naha selga ning hüppas merre. Enne hüppamist olevat ta öelnud:  

Hingel on raske,

aga teisiti ei saa,

seitse last mul meres

ja seitse maal.

Mehele läks see valusalt hinge. Tihti tiirutas hüljes mehe paadi ümber, kui ta kala püüdis ja näis nagu jookseksid tal silmist pisarad. Mehel oli alati kalaõnne ja ta tegemised õnnestusid. Kui nende lapsed rannal jalutasid, nägid inimesed sageli hüljest nende lähedal meres ringi ujuvat. Ta viskas lastele merest värvilisi kalu ja ilusaid merekarpe, aga maale ei tulnud ta enam kunagi.

Mýrdaluri orgu jäävate jäärakute, mäekurude ja rohetavate nõlvade üle valvab Mýrdalsjökulli liustik. Teelise silm jääb kindlasti pidama üksikul kaljumoodustisel keset välja. Seda 284 meetri kõrgust Pétursey mäge on võrreldud Surtsey saarega kuival maal ja arvatakse, et ta kerkis vulkaanipurskest meres umbes 120 000 kuni 300 000 aastat tagasi.

Tee nr. 218 viib ühele erilisele maaninale. Dyrhólaey on 110-120 meetrit kõrge, ookeani väljaulatuv pank, mis saab oma nime august keset kaljunina – “ukseaugu saar”. Huvitaval kohal mitu nime ja nii on Dyrhólaey tuntud ka kui Portland ja Blow Hole. 1993. aastal lendasid kaks uljaspead ühemootorilisel TF lennukil sellest august kolm korda läbi. Dyrhólaey majakas on 1927. aastast.

Maanina oli kaua aega Islandi kõige lõunapoolsem koht, kuni 1918. aasta Katla vulkaanipurske ja tulvavee kantud liivamasside tagajärel pikenes Hjörleifshöfði neeme liivarand paari kilomeetri võrra. Etteulatuv liivamaa sai kõige lõunapoolsema koha tiitli ja uue nime – Kötlutangi – Katla maasäär. Teiselt poolt paistavad üle laguuni Reynisdrangar – kolm pilkupüüdvat kaljuhiiglast meres – trollid, kes kivistusid laeva vedades kui esimesed päikesekiired neid puudutasid. Nendeni jõudmiseks peab sama teed mööda tagasi peateele sõitma ja uuesti sisse pöörama teelt nr. 215. Tee kulgeb 340 meetri kõrguse ja järsu Reynisfjalli mäe alt ning lõpeb Reynisfjara rannal, kus on kui tükitööna suuruse järgi sorteeritud siledad, hallikasmustad kiviread, basaltsammaste seinad ja koopad. Seal on kivitrollid kolmemastise purjelaevaga ikka veel maa poole teel.

Veidi maad enne rannani jõudmist on kirikukoht Reynir ja selle kiriku ehitamise kohta on järgmine rahvajutt:

Reyniri kirikumeister

Ükskord elas Mýrdaluri orus talumees, kes pidi Reyniri külakohta kiriku ehitama. Ehituspuid nappis ja kätte jõudis heinateo aeg, nii et talumees hakkas juba kahtlema, et kirik enne talve üldse püsti saab. Ühel päeval, kui ta raske meelega heinamaale kõndis, astus tema juurde mees, kes end kirikut ehitama pakkus. Talumees pidi talle ainult tema nime ütlema enne kui ta ehitamisega lõpule jõuab või siis oma viieaastase poja talle andma. Selle peale lõid nad käed ja meister hakkas tööle. Ta ei sekkunud millessegi, tegi vaid oma tööd ja oli väga napisõnaline. Ehitustöö edenes kiiresti ja talumees nägi, et heinateo lõpuks saab ka kirik valmis. Talumees muutus järjest murelikumaks ja ei teadnud, mida teha. Sügisel, kui kirik oli peaaegu valmis, uitas ta heinamaal ja istus ühe künka juures maha, kui ta äkki kuulis künkast tulevat laulu, mida ema oma lapsele laulis:

“Pea papa Finnur Reynirist on toomas sulle seltsilist.“

Laulu laulis ta ikka ja jälle. Talumehele tuli nüüd elu sisse ja ta astus kodupoole. Ta läks kirikusse, kus meister oli just viimast altariplaati kinnitamas ja ütles: “Seega oled sa oma töö lõpetanud, Finnur.” Nende sõnade peale jahmus meister nii, et pillas plaadi maha ja kadus.Sellest peale ei ole teda enam nähtud.