Veel sel hommikul ei olnud me kindlad, kas ikka Borgarfjörðurisse läheme või ei. Kumbki polnud seal käinud ja juttude ja kaardi järgi lubas ränka mägitee lõiku sinna ja tagasi, sest seal tee ka lõpeb, kui just soovi veel rohkem kõrgmägede kõnnumaale erakuks minna pole. Udutas ikka veel. Üks samm edasi, kaks tagasi olekuga hakkasime siiski ookeani poole sõitma ja kas sa näe, ilmast sai pikapeale ka asja. Teel Borgarfjörðurisse seisab lagedal väljal putka, millest pean vajalikuks paar rida kirjutada. Iseteeninduslik Coca-cola müügipunkt. Mõeldud-tehtud Egilsstaðuri veidriku poolt ja töötab samal põhimõttel nagu kõik midagi müüvad mündimasinad. Putka on ühendatud päikesepatareide- ja akuga, seal on kaamera, mis ostjate tegemisi otse-eetris jälgib ja uksel seisab palve tuulise ilma puhul ukseluugid kinni panna.
Borgarfjörðurisse (Bakkagerðisse) on Egilsstaðirist 71 km., ent arvestama peab sellega, et osa teest on mägine ja kiirusepiirangud tihedad.
See eest on vaated hämmastavad ja edasi-tagasi 140km sõitmist väärt. Aga ainult ilusa ilmaga, sest siis pole sealsete mägede värvimängule võrdset.
Borgarfjörðuris elab vaid 93 inimest, aga kindlasti rohkelt teisi hingi. See on ka põhjus, miks mind sinna nii tõmbas. Tahtsin oma silmaga näha haldjalinnust-kivi, mille järgi fjord oma nime saab (vt. rahvajuttu Haldjanaine Borghildurist). Veel enne, kui jõudsin kohalikelt midagi kivi asukoha kohta küsima hakata, nägin seda. Õigemini tundsin, nii imelik kui see ka poleks. Kindlasti mängis siin mingit rolli ka see, et olen lõpmatuseni rahvajutte lugenud ja sellest ise mingil määral haldjausku pööranud. Igatahes vaatasin suure aukartusega kivilinnakut ja täitusin mind ümbritsevast mägede ilust ja haldjate lähedusest mõnusa õnnesurinaga.
Midagi sarnast pidi tundma Jóhannes Sveinsson ehk lihtsalt Kjarval (1885-1972), kui ta siia ikka ja jälle tagasi tuli ja siit suurel osal oma maalitu jaoks ainet leidis nii inimeste kui looduse näol. Tema elust, tegemistest ja maalitust saab ülevaate Kjarvalsstofas ehk Kjarvali toas. Tasub küsida inglisekeelset näitusekava, sest tekstid on muidu islandi keelsed. Tasub kiigata ka kirikusse, kus on Kjarvali Jeesuse mäekõne teemaline originaal altarimaal 1914 aastast. Soovitan kindlasti külastada ka Haldjakohvikut ehk Álfacafé ´d, kus kohalikust kivist on nii lauad kui taldrikud.
Tagasi üle mägede ja liivavälja, üle jõgede ja kõrgmaa sihiks eraklik Sænautasel (N65°15.72-W15°31.24), milles elati kuni 1943 aastani. Kui ma veel ülikoolis islandi keelt ja kirjandust õppisin ja me Halldór Laxnessi ja tema teoseid lahkasime, uuris õppejõud, et kas me oleme ehk seda üksikut kõrgmaakohta külastanud. See olevat olnud Iseseisvate inimeste (eesti keeles ilm. 1960 Hendrik Sepamaa tõlkes) Bjarturi Suvemaja (Sumarhúsi) prototüübiks. See lugu ei ole päris õige. Halldór Laxness külastas küll Sænautaseli ja ööbis seal, ent kirjutas hoopis teise lähedalasuva talukoha oma raamatu sisse. Sænautaselist umbes kahe tunni tee kaugusel on Veturhúsi (Talvemaja) nimelise vana talukoha varemed. Ega see nüüd nii väga tähtis polegi, aga mis minule muljet avaldas, on see, et minu arust oli juba Sænautasel küllalt teisest maailmast ära lõigatud ja haledalt üksik, ent Iseseisvad Inimesed suutsid elada veelgi sügavamal kõnnumaal külma liustikuhinguse naabruses.
Sænautaseli ehitab üles noor pere, kes pakub reisimeestele pannkooke ja islandi kampsuneid. Märkasin alles hiljem, maja ümber autiire tehes, et tegelikult tahaksid nad “muuseumi” külastamise eest saada ka 500.- ISK.
Järgmine peatus – Möðrudalur: aega 10 minutit, sest kirik on kinni (äsja varastati sealt päise päeva ajal kaks küünlajalga ja pättide pärast ei pääse nüüd ligi ka teised), ainukese lahtioleva infopunkti-kohviku näitsikud ei tea maad ega ilma peale oma hirmkallite suupistete hindade ja tuul viib viimsegi silmnägemise. Möðrudalur on ürikutesse kirjutatud kui kõige kõrgemal, ehk 469m üle merepinna asuv talukoht . Kiriku püstitas kohalik talumees oma naise mälestuseks ja altarimaal on tema poja, kes end Stórvaliks kutsus, kätetöö.
Edasi üle kõrgendike ja orgudest läbi jõudsime sellise uduni, millest ei saa ei jutus jutustada ega kirjas kirjutada… pildid:
Kui me lõpuks ohkides ja puhkides mingi nägevuseni jõudsime, olimegi juba Bustarfelli juures. Põrutasime harikatustest mööda elumaja ette ja samal ajal, kui pidur alla vajus, avanes maja välisuks ja välja astus haldjas. Päikesetähnilise maheda näoga ja heledate lühikeste lokkis juustega naine. Ma ei pannud tähele, kas ta ka ütles midagi, olin liiga lummatud tema silmitsemisest: pikas maavillases kootud seelikus, põlleserv ürbi alt paistmas, käes mingi savikausi moodi asi. Ta naeratas meile ja kui jälle kuulma hakkasin, käis jutt ilmast ja olust nende orus, nende perest ja muuseumist. Muuseum oli muidugi juba suletud, aga kuna olime NIISUGUSE jubeda udu üle elanud (mis teda ja hiljem majast välja astunud meest muigama pani) ja ikkagi kohale jõudnud, siis tuleb ta ja teeb majad lahti ja räägib meile juttu. Mul ei ole temast kahjuks ühtegi pilti ja ega ei peagi olema, sest kuidas sa ikka haldjat pildistad. Bustarfell (vahel kirjapildis ka Burstafell) on vana ülikumaa ja harikatustega häärber on seal seisnud sajandeid. Maa on üks suurimatest Vopnafjörðuri ümbruses ja sama suguvõsa on seal elanud alates 1532 aastast kuni siiani. Majades elati kuni 1966 aastani, siis muudeti koht muuseumiks ja elanikud kolisid üle muuseumi taga seisvasse elumajja.
Bustarfelli majanukid peidavad paleed. Sellist ruumi ja rikkust nägin ja niisuguses “maamajas” esimest korda. Kui ma lõpuks majadest välja sain, ootas perenaine naeratades majaesisel rohuribal ja palus mul endale lähemale astuda. Ta osutas kaugemal rohumaal kaljuseina all paistvale kivile ja jutustas mulle rahvajutu haldjast ja valitseja naisest, kes haldjanaist lapse ilmaletoomisel aitas ja tasuks imeilusa rätiku sai, mis on siiamaani alles ja Rahvusmuuseumis tallel. Lisaks pistis ta mulle pihku sama jutu väikeses raamatus, kus olid jututegelasteja koha fotod. Ei ole vist vaja enam eraldi märkida, mis mu sel päeval vaimustusest õhku tõstis.
Isegi vihm ja udu vaibusid meie külastuskäigu ajaks sinna haldjariiki.
Teel Vopnafjördurisse, kus pidime selle öö mööda saatma hakkas jälle ladinal sadama ja vastavalt saju tugenvnemisele kahanes meie soov telkida. Üks niisugune tore asi on siin olemas nagu svefnpokapláss – magamiskotikoht. Hotell Tangi, teine korrus, üks roheline magamiskott, teine sinine, külm tuul akna taga lõõtsumas saabus uni.
